Artiklid
Heinatööde ajal ettevaatust metskitse talledega
Follow
Igasuvisel heinateo ajal tuleks olla ettevaatlik, sest heina sees võivad peituda metskitse talled või ka teiste loomade ja lindude pojad.
“Heinatööde tegemisel tuleb olla tähelepanelik ja arvestada võimalusega, et heina sees võivad peituda metskitse talled või linnupojad. Loomadel-lindudel on pojad kasvamas, mistõttu suureneb võimalus et põllumajandustehnika ja loomade-lindude järelkasv satuvad kokku. Et ära hoida loomade vigastamist või hukkumist, selleks kasutavad põllumehed erinevaid niitmistehnikaid, nagu näiteks lageda poolt metsapoole siis põllu keskelt põllu äärte suunas ja muu selline,” selgitas EJSi tegevjuht ja jahindusbioloog Tõnis Korts.
Kitsetalled, halljänese pojad jt loomad võivad olla pika heina sees ning ei pruugi põllumasinaid märgata või kuulda. Sestap tuleks olla tähelepanelik ning võimalusel kokkupõrkeid vältida.
“Näiteks kuni paarinädalaste metskitse tallede puhul tuleb arvestada sellega, et sellises vanuses nad ei põgene, vaid suruvad ennast maad ligi,” ütles Eesti Maaülikooli dotsend ja ulukibioloog Tiit Randveer.
Juhul, kui näete, et loom-lind on hätta sattunud, tuleks helistada Keskkonnainspektsiooni valvetelefonile (1313).
Allikas: Ejs
VIDEO: Metsloomad teel – kuidas käituda?
Maanteeameti ja EJS-i koostöös valmis video sellest kuidas käituda, kui metsloomad satuvad teele.
“Nüüdseks pea 2 aastat aktiivset tööd, on Maanteeameti ja Eesti Jahimeeste Seltsi, aga ka Keskkonnaameti ja Keskkonnaagentuuri koostöös viinud märkimisväärsete tulemusteni. Valminud on õpetlik video ning peagi on aga oodata olulist lisa,” selgitas EJSi ”Ulukid teel” projektijuht Urmas Salmu.
Õpetlik video suunab tavaliiklejaid kuidas ohutult käituda ja milliseid suuniseid järgida ning räägib sellest, kuidas metsloomad võivad käituda.
Allikas:EJS
1.oktoobril algas aju- ja koertega jahi hooaeg.
Vastavalt jahikalendrile algas oktoobriga aju- ja koertega jahi hooaeg. Jahimeestele on see aktiivse sõraliste küttimishooaja algus ja seetõttu väga oluline.
Sõralistest kütitakse meil põtru, punahirvi, metssigu ja metskitsi. Metssigu küll sigade Aafrika katku tõttu vähem. Eestis kütitakse suurulukeid valdavalt seltskonnaga ehk siis ühisjahil. Ühisjaht on suur rahvuslik väärtus, mis ühendab eri rahvusi ja ühiskonnakihte. Öeldakse, et saunas ja jahil on kõik võrdsed. Loevad vaid jahimehe oskused ja see teebki ühisjahist väärtuse. Jahimehe praktilisi jahioskusi ei saa osta raha eest, need omandatakse ise ja vanemate kaaslaste abiga, mis omakorda kindlustab põlvkondade vahelise seose. Ühisjahil on ka vähem nii eetilisi kui ka seaduse rikkumisi. See tuleneb suuremast sotsiaalsest vastutusest ja kontrollist.
Eestis on kehtiv suurulukite majandamise ja hooldamise süsteem läbi jahipiirkondade, mis antakse riigi poolt valdavalt MTÜdele kasutada. Arvestades, et keskkonnakaitse ja looduskaitse põhimõtted muutuvad üha tähtsamaks, on Eesti eesrindlik ja läbipaistev suurulukite kui elusressursi majandamise korraldus eeskujuks kogu Euroopale. Meie loodust ilmestab ulukiliikide lai spekter ja populatsioonide hea seisund, mis on tagatud suurtel aladel majandamisega.
Vanal „Kalevi“ Jahimehe liikmekaard kaanel on kiri: Kes ei hoolitse kasulike ulukite eest, sellel ei ole õigust ka jahti pidada. Vaatamata sellele, et jahipidamine on võrreldes eelmiste kümnenditega muutunud, on ta oma olemuselt sama ja jahimehed naudivad seda tegevust nii nagu vanal ajal. Jahipidamine algab uluki eest hoolitsemisega, tema kaitsega, soolakute ja söödapõldude rajamisega. Küttimise moment on jahipidamise kui protsessi juures väike detail. Paraku just seda viimast üritavad jahist mitteteadvad ja mittemõistvad inimesed rõhutada. Siin on väljakutse jahimeestele: tuleb rohkem oma tegevusest teada anda.
Jahipidamine oma detailides on küll vaikiv kunst, aga jahinduse olemust tuleb kaaskodanikele selgitada. Tuleb mõista, et loodusressursside kasutamine on meie kõigi ühine asi. Puhas loodus on saanud inimõiguseks ja seetõttu on ühiskonnal õigus teada, mis metsas toimub ja miks toimub. Ja meie kohus ja miks ka mitte privileeg on seda selgitada.
Jahimehed ajavad oma asja sära silmades ja nad teavad, et käivad õiget rada. Jahimehed ootavad avalikkuselt mõistvat suhtumist, küttimise mahud tulevad tellimusena just ühiskonna poolt. Need on jahimeestele kohustuslikud ja seetõttu ei oleks õiglane pahandada nende jahimeestega, kes korrektselt jahti peavad. Meie Eesti ei ole suur, aga meid pole ka palju ja seetõttu on lootust, et mahume siia kõik ilusasti ära.
Aju- ja koerajaht paneb loomad rohkem liikuma. Teedel tuleb autojuhtidel olla veel tähelepanelikum. Looduses liikujale, seenelistele ja marjulistele on paslik meelde tuletada, et eriti nädalavahetustel, kui ajujahid toimuvad, tuleks olla metsateedel tähelepanelik, eriti siis, kui märkate punastes või oranžides vestides mehi ja naisi askeldamas. EJS on soovitanud jahiseltsidel kasutada teede ääres ajutisi hoiatusmärke „Ettevaatust jaht“. Kui olete sattunud jahipidamise piirkonda säilitage rahu ja olge nähtav. Mitte mingil juhul ei tohi varjuda. Olge nähtavad ja teid märgatakse, raadio teel katkestatakse jahipidamine, kuni pole tagatud ohutus. Kuna jahimeestel on käimas „jahiohutuse aasta“, siis on ohutuse teema eriliselt luubi all.
Sellised mõtted 1.oktoobril.
Ega muud kui sära silmadesse ja kivi kotti alanud jahihooajal!
EJS
Allikas: ejs.ee
Kui inimene teeb loomi aidates kurja
Karujahist ja muust.
Augustiga alanud karujahihooajal lubas Keskkonnaamet küttida Eestis 51 karu. Küttimismaht jaotati maakondade lõikes ja sellekohane informatsioon on meie kodulehel olemas. Samuti oleme vastavalt andmete kättesaamisele andnud küttimise tulemustest perioodiliselt liikmetele teada. Mis aga arvude ja diagrammitulpade taga on pakub enamikule kindlasti rohkem huvi. On ju jahipidamine ka suhtlemine loodusega, positiivne emotsioon ja põnevad kogemused. Just seetõttu oleme aeg- ajalt palunud õnnelikel küttidel ka EJS meedias sõna võtta ja oma elamusi teistega jagada. On ju jagamise rõõm topelt rõõm. Kahjuks tuleb tõdeda, et osavad kütid on osavad metsas, aga kirjapulka ei soovita tihti käes hoida. Aga ega sellestki midagi hullu pole. Pöördusime palvega ühe õnneliku küti poole Viljandimaalt, kelleks oli seekord tuntud mees ja valiklaskmise edendaja Viljandimaa Jahimeeste Liidu (VJL) juhatuse esimees Priit Vahtramäe. Priit küttis VJL Lembitu JS maadel üksiku emakaru, kes kaalus 204 kg. Lembitu maadel ei ole enne karu kütitud. Küsisime toimetuse poolt, kas tegu oli õnneliku juhusega?
Küti enda sõnul oli see talle elus kolmas võimalus, kui karu oleks võimalik olnud küttida. Esimesel kahel korral puudus selleks luba, sellel korral aga realiseeris ta oma võimaluse. Ühel Lembitu jahiseltsi jahimehel oli ka eelmisel aastal võimalus karu küttida, kuid maakonna küttimismaht täitus ja trofeeks jäi kuninglik hetk mälus „karu lippamas metsas poole.“
Vahtramäe sõnul tuleb talle osaks saanud võimaluse eest tänada Dianat, sest sellist võimalust ei teki igaühel. Mees on täis usku, et see võimalus tekiks tuleb loodusele rohkem anda, kui sealt tagasi saad. Juhuseks hindab Vahtramäe seda, kui vahel millegi sisse astud.
Edasi Priit Vahtramäe: „Selleks, et olla õigel ajal ja õiges kohas, pead õppima loodust ja loomade käitumist kümneid aastaid ja olema targem ja kavalam, kui rebane. Lembitu JS maadele ilmusid karud kevadeti alles 2009 aastal. Enne seda oli piirkonnas karu nähtud ainult 2 korda. Alates 2010 aastast panime rõhku vaatluskaartide täitmisele ja kõik karu külastused jahimaadele said fikseeritud ning 2010 aastal oli külastusi juba 26 rida. Sealt edasi olid karud igal kevadel lume sulamisjärgselt meie söödaplatsidel tavalised külalised, seda aga kuni juulikuuni, siis nad lahkusid. Selle aasta algusest aga saime kirja märke ühest pesakonnast, kes talvitus meie jahimaal. Ju siis oli meie piirkond neile sobiv ning ka karud said aru, et Lembitu JS maadel on 1. märtsist kuni 01. juunini väga rahulik ja turvaline elu metsloomadele, sest sellel perioodil jahti ei toimunud ühelegi suurulukile. Looduses on järglaste ilmaletoomise aeg ja selleks pakkus meie jahiselts neile rahu. Oleme veendunud ,et see trofee on tänu kõigile meie seltsi jahimeestele, kes on nüüd juba viies aasta rangelt jälginud kõikide suurulukite valiklaskmist, mis on andnud meile tubli õppetunni ja tõestab seda, et kui väga tahta, siis on kõik kokkulepped ja nendest kinnipidamised võimalikud.“
EJ2015/3: Habe aitab langetada õiget valikut
Enamikus jahindusorganisatsioonides kütitakse esmajoones korralike sarvedega pulle. Järelikult ei saanudki tekkida isendeid, kes kannaksid Alaska habet ja kellel oleksid korralikud sarved.
Franz Reidolf, kes oli diplomeeritud metsateadlane ja rahvusvahelise jahindusnõukogu liige, kirjeldas 1938. aastal ilmunud “Jahinduse käsiraamatus” põdra välimust nii: “Kurgu all kasvab “habe”, so lihaserikas moodustis eri loomadel mitmesuguses pikkuses ja kujus, mis kaetud pikkade jämedate karvadega. Pullil on see “habe” suurem ja tüsedam kui lehmal; noorel pullil pikem kui vanal.”
Professor Harry Lingi raamatus “Põder” (1981) kirjeldatakse lõua all asetsevat “habet” selliselt: “Lõua all ripub pikkade karvadega kaetud nahavolt; selle nn habeme pikkus võib pullidel ulatuda kuni 40 cm-ni, lehmadel on see lühem.”
Meie oma põdrauurija Jüri Tõnisson kirjutas ajakirjas Eesti Jahimees 2011. aasta septembri-oktoobri numbris (lk 20–21) väikese loo tutvustamaks habemetüüpe, mida oli analüüsitud 2010. aastal kütitud loomadel. Tõnisson iseloomustas habet nii: “Pullide eristamisel on palju abi nende käitumise, kuid ka välimuse tundmisest. Üks tunnuseid on habemelaadne nahakurd kurgu all.” Kokkuvõttes toodi välja, et habemeist eristati kolme tüüpi: 1) P – pudeljad eri pikkusega; 2) K – kolmnurkse profiiliga; 3) ÜR – ümarad või rombjad eri pikkusega, kuid mitte ükski tagaosas paikneva väljasopistisega, ehkki looduses neid leidub. “K-tüüpi habet on igas vanuses pullidel, harva ka lehmadel. Kui habe on kolmnurkne, ent sarved suured, ka siis võib olla tegemist noore või vana pulliga.” See on kogu teave, mida jahimeestele on habeme kohta öeldud.
Minu hinnangul on habe väga oluline just loenduste läbiviimisel enne jahihooaega. Oluline on selle pikkus ja kuju, mille abil on võimalik eristada, kas ühes piirkonnas asuvas kolmes loendussoolakus käivad üks ja sama lehm kahe vasikaga, vasikata lehmad või hoopis pullid. Pulle on lihtsam määrata, sest lisaks erinevale habemele on neil ju peas sarved, mida on lihtsam eristada.
Alaska habe
Alaska habemega 3,5-4,5-aastane põdrapull
Kirjutamata reegel ütleb, et 99 protsendil juhtudest on laia Alaska habemega pullidel ka korralikud sarved. Kust tuli nimetus “Alaska habe”?
Pole eriti suupärane öelda, et põdral, kes käis soolakus ja jäi pildile, on K-tüüpi habe. Seega panime uueks nimeks “Alaska habe”, kuna Youtube’i videotes on enamik võimsate sarvedega pulle just laia kolmnurkse K-tüüpi habemega. Erinevus Eesti pullidest on, et Alaska põdral on habe mitu korda suurem. Ja mis reegel see on, kui pole erandeid! Erand on kindlasti EJS-i väljakuulutatud rajakaamerate pildivõistluse võidutöö, kus põdrapullil on samasugune habe nagu Alaska pullidel.
Olen loomi rajakaameraga jälginud ja loendanud juba kümme aastat ning pilte on sadu, et teha võrdlusi ja analüüsi. Esimesel seitsmel aastal paraku seost korralike sarvede ja Alaska habeme vahel ei märganud. Nüüd arvan teadvat, miks see nii on. Enamikus jahindusorganisatsioonides kütitakse esmajoones korralike sarvedega pulle ja alles jäetakse nn Pulga-Jukud. Järelikult ei saanudki tekkida isendeid, kes kannaksid Alaska habet ja kellel oleksid korralikud sarved.
Range valik
Alates 2011. aastast oleme põtru rangelt valinud ja jätnud kasvama kõik 2,5–5,5-aastased tugevate sarvedega (harude arvuga alla 5 + 5 haru) loomad. Eeskätt just selleks, et suurendada pullide vanust. Küttimine on näidanud, et meie laskelimiidi juures (9 pulli) on viimasel neljal aastal olnud piisavalt pulksarvedega noorpulle, keda küttida.
Kui meil on 22 pulli ja neist 11 on kehva sarvearenguga ning laskelimiit on 9 pulli, siis laseme eelkõige just neid ja anname paremate sarvedega isenditele ühe lisa-aasta. Pull kasvab suuremaks ja vanemaks ning valikute tegemine muutub lihtsamaks (vt tabel). Oleme viimased neli aastat küttinud kehvakesi, kuid otsa nad ei saa. Niikaua kui on, kelle hulgast valida, tuleb anda tulevastele potentsiaalsetele pullidele eluaastaid juurde. Seda enam, et jahimeeste enda tehtud vigade tõttu on pullid jäänud väiksemaks ja esimese aasta sarved kiduraks. Korralik sarv meie valikutes tähendab, et need on sümmeetrilised, laiemad, kasvavad risti peaga ja sarvede minimaalne laius 2,5-aastaselt on olenemata harude arvust 60–70 cm.
Kolmandal aastal pärast sellist ranget valiklaskmist oli juba võimalus jälgida soolakutele seatud rajakaamerate abil pulle, kellel oli Alaska habe ja kes on kerelt umbes 100 kg raskemad. 99 protsendil juhtudest on neil ka head sarved.
Kui üldjuhul on ajust väljatuleva pulli sarveharusid raske lugeda – kas tal on neid kolm, neli või viis –, siis küti valik muutub lihtsamaks, kui jälgida jooksva looma habet. Lasketiirus harjutame ju jooksva looma tabamist, sihtides habeme piirkonda. Kui sihtida ning on näha, et pullil on Alaska habe, siis jäetakse lask tegemata, et mitte eksida. Kui aga tuleb pull, kellel on sarveharusid juba 5 + 5 ja enam, siis selle tunneb iga jahimees ära.
Iga erand kinnitab reeglit. Nii juhtus ka tänavu, kui pildile sattus 4 + 4 sarveharudega pull, kellel olid korralikud sarved, kuigi habe ei olnud Alaska tüüpi. Samuti ei ole me täheldanud ühtegi 1,5-aastast pulli, kellel oleks olnud Alaska habe. See habemetüüp puudus ka lehmadel.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et põtrade habe on jahimeestele väga oluline, sest see annab võimaluse loomi eristada ja küttimisel valikuid teha. Kui näed optikas pulli, kellel on Alaska habe, siis jäta sõrm sirgeks seni, kuni see pull saab vähemalt 6,5-aastaseks. Neli aastat oodata on lühike aeg. Selle jõuab igaüks ära kannatada, kui ainult soovib.
TEKST PRIIT VAHTRAMÄE, Lembitu jahiseltsi jahimees
Mis on põdrahabeme roll?
Mida sügavam huvi, seda rohkem inimene põdras näeb. Mis on põdrahabeme roll põtradele ja mis inimesele? Kommenteerib Jüri Tõnisson KAUR-i ulukiseire osakonnast.
Nagu erialakirjandus, nii osutasid meiegi jahimeeste 2010. aastal kogutud sadakond näidist habeme suuruse ja kuju varieeruvusele. Tegemist on põtradel kurgu all paikneva eri suurusega pudelja või lapiku, pealt pikkade karvadega kaetud umbse nahasopistisega. Mida suurem on jooksva põdra laperdav habe, seda rohkem see silma torkab. Pulli eristab habe ka talvel, kui sarvi pole.
Habe seondub pullide hierarhia ja dominantsusega ning pole välistatud, et sarnaselt esitletavate sarvedega imponeerib lehmadele innaajal. Habeme pikkus karvaotsteni oli vasikail 12–24, lehmadel 17–26, pullidel 19–33, kuid jahimeeste teateil oli paaril pullmullikal koguni 40 ja 44 cm. Pikimad olidki noorte pullide nöörjad-pudeljad habemed. Naharipik moodustas habeme pikkusest umbes ⅔. Ligi pool naharipikuist oli pikkusega 4–10 või 11–20 cm ning vaid umbes kuuel protsendil pisut pikem. Kujult olid habemed pudeljad-nöörjad, kolmnurksed või ümarad-rombjad. Tagaosas esineva peenema väljasopistisega ümaraid-rombjaid näidiseid valimisse ei sattunud. Vasikail oli peene südamikuga pudeljas (isegi nöörjas) habe, lehmadel valdavalt pudeljas, vähestel laiem. Noortel pullidel võis esineda mis tahes tüüpi habet. Vanuses 3,5–5,5 aastat oli habe suures osas ning vanusest 6,5 aastat ainult kolmnurkse või ümara-rombja siluetiga (vt joonised 1–3).
Esialgsed järeldused annab kokku võtta nii: pulli vanust habeme suurus ja kuju üheselt ei näita, samas ei esinenud vasikail kolmnurkset ega ümarat-rombjat ning vanemail pullidel pudeljat habet. Kas habeme kuju muutub elu jooksul? Oletatakse, et pikk nahasopistis võib talvel otsast külmuda, kärbuda ja lüheneda. See kindlasti pole ammendav hüpotees. Selgust aitaks tuua pullide jälgimine pikema aja vältel, märgistades neid või jälgides rajakaamerais. Et esialgset uurimistulemust juba näiteks tänavu täiendada, piisaks ka ühe habemenäidise võtmisest iga teise-kolmanda jahtkonna poolt.
Kas kasutada puisevõitu, ent üheste tüübinimede asemel isekeskis muid, näiteks nimetada Lembitu jahimeeste kombel kolmnurkseid ja ümaraid-rombjaid habemeid Alaska habemeks? Aeg näitab, mis on suupärasem ja jääb.
Priit Vahtramäe on osutanud jahtkondade erinevale säästlikkusele. Kuna kõiki sarveandmeid pole esitatud, siis võib oletada, et a) osa väiksemate sarvedega pulle kokkuvõttes ei kajastu, b) pullide sarvekasv jahipiirkondades või küttimistavad polnud ühesugused. Igatahes erines sarveharude arv kütitud pullidel jahtkonniti seinast seina: kui ühed küttisid (loe: esitasid) valdavalt väheldaste, siis teised valdavalt suuremate sarvedega pulle. 155 USO-le esitatud sarveandmetega pullist umbes 51 protsendil olid piik- ja harksarved, ülejäänuil harunenumad sarved. Et kummagi rühma pullide sagedus jahtkondade esitatud materjalides oli väga erinev, võib Priit Vahtramäe mure pullide küttimise säästlikkuse suhtes olla põhjendatud. Kindlasti on Lembitu jahiseltsi kogemus põtrade valikul näide siirast soovist põtru hoida. See ei tähenda, et põtrade enda jaoks oleksid mõnesugused habemekandjad kuidagi väheväärtuslikud või et metsa peab edaspidi asustama põtrade tõukari.
Kuna täiskasvanud põdrad annavad tugevaid järglasi, siis tugevate pullide küttimisega ei peaks liialdama. Hoiumõte suundub teatud tunnuste tähtsustamise juurest edasi üldisema ja esmatähtsa juurde: peamine valija on põder ise ja soodsaimad võimalused valikuks tagab sugupoolte ligikaudu võrdne esindatus asurkonnas, mida inimene pole liiga hõredaks nüsinud ega ihaldusväärsemate tunnustega põtru eelisküttides nõrgestanud. Siis kehtib nii pullide konkurents kui ka lehmade võimalus valida endale eri vanuse ja võimekusega pullide hulgast parimaid partnereid.
Konditsioon, vanus ja habe pole üheselt seotud. Sarved ja habe pole kindlasti ainsad, mida silmas pidada. Loomulikult ei tohi inimene, olles võimsaim põtra mõjutav ohutegur ja küttides rohkem kui ühe igast kolmest põdrast, minetada loodusseadusi arvestavat säästlikkust.
Joonis 1. Habemetüüp eri soo- ja vanuserühmades.
Joonis 2. Habemetüüp eri vanuses pullidel.
Joonis 3. Habemetüüpide struktuur.
Seakatku päevikust
FOTO: erakogu
Kõik sai alguse sellest, kui Viljandimaalt Kärstna lähedalt Põrga külast tuli informatsioon maaomanikult, et tema metsas on surnud metssead. Informatsioonis oli ekslikult, et jahimehed on surnud metssead sinna jätnud. Ei elusad ega surnud metsloomad ei ole jahimeeste omad. Jahimeestele kuuluvad ainult kütitud ulukid. Samuti kuuluvad jahimeestele liiklusõnnetuses hukkunud ulukid. Maha matta, nagu jahimeeste leping Veterinaar- ja Toiduametiga (VTA) ette näeb, maaomanik keelas. Korjused asusid allikaterohkes kohas ja kuna omanik nõudis sigade äraviimist, siis ainuke lahendus oli need õnnetukesed ära vedada.
Jahimeestele on see juba noorjahimeeste koolitusest teada, et haavatud ja haige metsloom otsib jahutust veekogudest ja liigniisketest paikadest. Nii oli ka see kari tulnud surema allikate piirkonda.
Maaomanikult oli tulnud info VTAsse, et sead on tee äärest umbes 200 meetrit ja kokku on neid seal 7. Töö planeerisin siis kolmapäevaks 04.03 ja väljavedamise alguseks umbes kell 11, kuna veoauto koos konteineritega, kuhu sead panna, pidi saabuma peale lõunat. Eeldasin, et jõuab selle ajaga esimesed sead teeäärde välja tuua.
VJL Ühisjaht Leholas
Foto: Marko Saarm. Sakala
14 veebruaril olid Viljandi jahimeeste liidu liikmed ühisjahis Järvamaal Lehola jahimeeste seltsi kutsel.Jahi korraldus oli kogu päeva vältel väga hea.Peale hommikust kohvilauda ja ühisrivistust suundusid 65 jahimeest laskekohtadele.Koertega ajujahi korraldamine oli eriti tähtis Viljandimaa aafrika seakatku keelupiirkondade jahimeestele kelle koerad pole ajujahi jooksumõnusid saanud pea kogu talve vältel maitsta.Igatahes tegid nii koerad ja koeramehed head tööd ja kütiti 8 metssiga.
Külalisjahimees Holger Johanson Rootsi Kuningriigist kiitis korduvalt head jahikorraldust mis toimis kogu päeva viivitusteta.Eriti avaldas talle muljet jahisarve puhumine ja samaaegne pea paljastamine.Traditsiooni tuleb austada,tõdes ta lõpetuseks.
Arvan,et jahipäevaga jäid kõik osalejad väga rahule.Ühiseid koeraga ajujahte peame korraldama lähiaastatel rohkem sest keelupiirkondade jahimehed ja jahikoerad vajavad tegutsemisvõimalusi.Küünarnukitunne on sellistes olukordades väga vajalik.
Tõnu Juul
Viljandimaa jahimeeste esindaja EJS juhatuses
Seakatk: ametlikud andmed versus šokeeriv tegelikkus
Pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. «Metsas valitses haudvaikus ja laibalehk,» kirjeldas Pikasilla lähedal metsas avanevat pilti selle lehele saatnud inimene.
Foto: Erakogu
Hiljuti paljastasid Viljandimaa jahimehed teleriekraanil, et seakatk pole sugugi kontrolli all, nagu ametlikult väidetakse. Sootuks šokeerivam on olukord ka Valgamaa metsades.
Ühes Valgamaa paigas oli tõbi aasta lõpul maha niitnud terve seakarja, umbes 10–15 looma – läbisegi suuremaid ja väiksemaid. See oli vaid üks leide, millest kohalik jahimees teavitas ka veterinaarametit. Valgamaa veterinaarkeskuse juhataja Urve Laidvee sõnul on kõigilt surnud sigadelt ka proovid võetud.
Avaldatud andmete põhjal on avastatud septembrist üle Eesti 81 katkujuhtumit, neist 16 Valgamaal, sealhulgas kuus viimase kuu jooksul. Tekib küsimus, kas statistika ikka kajastab kõiki katkujuhtumeid.
Levik arvatust laiem
Aafrika seakatk ajab jahimeestel karvad turri
Aafrika seakatku surnud metssiga Roosilla kandis
Foto: Elmo Riig / Sakala
Kolmapäeval istusid ühise laua taga veterinaarameti esindajad ja jahimehed, et arutada keerukas olukorras ilmsiks tulnud kitsaskohti. Suud said puhtaks räägitud, kuid asjaosalisi rahuldavate kokkulepeteni veel ei jõutud.
Viljandimaa jahimeeste liidu esimees Mart Tasane oli eile Sakalale antud telefoniusutluses üsna emotsionaalne ning lubas peagi koos kõigi Eesti jahimeestega riigiametile ühispöördumise teha.
Liiga vähe toetust
Esmaseks mureks on Mart Tasase sõnul metsast leitud surnud loomade matmise korraldamine. «Viimase kuuga on Suislepa jahiselts omast taskust maksnud umbes 400 eurot koppadele ja traktoritele, et sügavas padrikus korjused maetud saaksid,» rääkis ta.
Auke on tulnud kaevata ka käsitsi ning külma saabudes muutub olukord veelgi trööstitumaks. «Kaevesügavus peab olema poolteist meetrit, lisaks on koolnud loom kange kui kont.»
Arvestatavad kulud kaasnevad ka rõivaste, relvade ja sõiduvahendite desinfitseerimisega. Vestluse käigus ilmnes siiski, et desinfitseerimisega on veterinaaramet nõus lahkesti aitama, kuid info katkendliku liikumise tõttu pole keegi sellest õigel ajal kuulnud.
Viljandimaa veterinaarkeskuse juhataja Terje Oper näeb olukorda märksa paremates värvides. «Ei saa küll väita, et muret ei oleks, kuid katk on ikkagi lokaliseeritud – müts maha meie tublide jahimeeste ees.»
Operi sõnul teeb veterinaaramet kõik endast sõltuva küttide abistamiseks. Näidetena jäid kõlama Tarvastu valda paigaldatud konteiner positiivse katkuprooviga korjuste ladustamiseks, desinfitseerimisvahendite jagamine ja üldine teavitustöö.
Mart Tasane nimetas korjusekonteinerit naljanumbriks. «Selleks, et suurem loom sinna sisse saada, peame ta enne ära tükeldama ja prügikotti toppima. Kusjuures selles ei tohi loomi sinna visata, sest loomsete jäätmete käitleja ei saavat neid siis põletada. Seepärast peame need siis mingitesse spetsiaalsetesse kottidesse ümber tõstma. Mida see konteiner siis õigupoolest lahendab?»