Artiklid
Kui inimene teeb loomi aidates kurja
Karujahist ja muust.
Augustiga alanud karujahihooajal lubas Keskkonnaamet küttida Eestis 51 karu. Küttimismaht jaotati maakondade lõikes ja sellekohane informatsioon on meie kodulehel olemas. Samuti oleme vastavalt andmete kättesaamisele andnud küttimise tulemustest perioodiliselt liikmetele teada. Mis aga arvude ja diagrammitulpade taga on pakub enamikule kindlasti rohkem huvi. On ju jahipidamine ka suhtlemine loodusega, positiivne emotsioon ja põnevad kogemused. Just seetõttu oleme aeg- ajalt palunud õnnelikel küttidel ka EJS meedias sõna võtta ja oma elamusi teistega jagada. On ju jagamise rõõm topelt rõõm. Kahjuks tuleb tõdeda, et osavad kütid on osavad metsas, aga kirjapulka ei soovita tihti käes hoida. Aga ega sellestki midagi hullu pole. Pöördusime palvega ühe õnneliku küti poole Viljandimaalt, kelleks oli seekord tuntud mees ja valiklaskmise edendaja Viljandimaa Jahimeeste Liidu (VJL) juhatuse esimees Priit Vahtramäe. Priit küttis VJL Lembitu JS maadel üksiku emakaru, kes kaalus 204 kg. Lembitu maadel ei ole enne karu kütitud. Küsisime toimetuse poolt, kas tegu oli õnneliku juhusega?
Küti enda sõnul oli see talle elus kolmas võimalus, kui karu oleks võimalik olnud küttida. Esimesel kahel korral puudus selleks luba, sellel korral aga realiseeris ta oma võimaluse. Ühel Lembitu jahiseltsi jahimehel oli ka eelmisel aastal võimalus karu küttida, kuid maakonna küttimismaht täitus ja trofeeks jäi kuninglik hetk mälus „karu lippamas metsas poole.“
Vahtramäe sõnul tuleb talle osaks saanud võimaluse eest tänada Dianat, sest sellist võimalust ei teki igaühel. Mees on täis usku, et see võimalus tekiks tuleb loodusele rohkem anda, kui sealt tagasi saad. Juhuseks hindab Vahtramäe seda, kui vahel millegi sisse astud.
Edasi Priit Vahtramäe: „Selleks, et olla õigel ajal ja õiges kohas, pead õppima loodust ja loomade käitumist kümneid aastaid ja olema targem ja kavalam, kui rebane. Lembitu JS maadele ilmusid karud kevadeti alles 2009 aastal. Enne seda oli piirkonnas karu nähtud ainult 2 korda. Alates 2010 aastast panime rõhku vaatluskaartide täitmisele ja kõik karu külastused jahimaadele said fikseeritud ning 2010 aastal oli külastusi juba 26 rida. Sealt edasi olid karud igal kevadel lume sulamisjärgselt meie söödaplatsidel tavalised külalised, seda aga kuni juulikuuni, siis nad lahkusid. Selle aasta algusest aga saime kirja märke ühest pesakonnast, kes talvitus meie jahimaal. Ju siis oli meie piirkond neile sobiv ning ka karud said aru, et Lembitu JS maadel on 1. märtsist kuni 01. juunini väga rahulik ja turvaline elu metsloomadele, sest sellel perioodil jahti ei toimunud ühelegi suurulukile. Looduses on järglaste ilmaletoomise aeg ja selleks pakkus meie jahiselts neile rahu. Oleme veendunud ,et see trofee on tänu kõigile meie seltsi jahimeestele, kes on nüüd juba viies aasta rangelt jälginud kõikide suurulukite valiklaskmist, mis on andnud meile tubli õppetunni ja tõestab seda, et kui väga tahta, siis on kõik kokkulepped ja nendest kinnipidamised võimalikud.“
EJ2015/3: Habe aitab langetada õiget valikut
Enamikus jahindusorganisatsioonides kütitakse esmajoones korralike sarvedega pulle. Järelikult ei saanudki tekkida isendeid, kes kannaksid Alaska habet ja kellel oleksid korralikud sarved.
Franz Reidolf, kes oli diplomeeritud metsateadlane ja rahvusvahelise jahindusnõukogu liige, kirjeldas 1938. aastal ilmunud “Jahinduse käsiraamatus” põdra välimust nii: “Kurgu all kasvab “habe”, so lihaserikas moodustis eri loomadel mitmesuguses pikkuses ja kujus, mis kaetud pikkade jämedate karvadega. Pullil on see “habe” suurem ja tüsedam kui lehmal; noorel pullil pikem kui vanal.”
Professor Harry Lingi raamatus “Põder” (1981) kirjeldatakse lõua all asetsevat “habet” selliselt: “Lõua all ripub pikkade karvadega kaetud nahavolt; selle nn habeme pikkus võib pullidel ulatuda kuni 40 cm-ni, lehmadel on see lühem.”
Meie oma põdrauurija Jüri Tõnisson kirjutas ajakirjas Eesti Jahimees 2011. aasta septembri-oktoobri numbris (lk 20–21) väikese loo tutvustamaks habemetüüpe, mida oli analüüsitud 2010. aastal kütitud loomadel. Tõnisson iseloomustas habet nii: “Pullide eristamisel on palju abi nende käitumise, kuid ka välimuse tundmisest. Üks tunnuseid on habemelaadne nahakurd kurgu all.” Kokkuvõttes toodi välja, et habemeist eristati kolme tüüpi: 1) P – pudeljad eri pikkusega; 2) K – kolmnurkse profiiliga; 3) ÜR – ümarad või rombjad eri pikkusega, kuid mitte ükski tagaosas paikneva väljasopistisega, ehkki looduses neid leidub. “K-tüüpi habet on igas vanuses pullidel, harva ka lehmadel. Kui habe on kolmnurkne, ent sarved suured, ka siis võib olla tegemist noore või vana pulliga.” See on kogu teave, mida jahimeestele on habeme kohta öeldud.
Minu hinnangul on habe väga oluline just loenduste läbiviimisel enne jahihooaega. Oluline on selle pikkus ja kuju, mille abil on võimalik eristada, kas ühes piirkonnas asuvas kolmes loendussoolakus käivad üks ja sama lehm kahe vasikaga, vasikata lehmad või hoopis pullid. Pulle on lihtsam määrata, sest lisaks erinevale habemele on neil ju peas sarved, mida on lihtsam eristada.
Alaska habe
Kirjutamata reegel ütleb, et 99 protsendil juhtudest on laia Alaska habemega pullidel ka korralikud sarved. Kust tuli nimetus “Alaska habe”?
Pole eriti suupärane öelda, et põdral, kes käis soolakus ja jäi pildile, on K-tüüpi habe. Seega panime uueks nimeks “Alaska habe”, kuna Youtube’i videotes on enamik võimsate sarvedega pulle just laia kolmnurkse K-tüüpi habemega. Erinevus Eesti pullidest on, et Alaska põdral on habe mitu korda suurem. Ja mis reegel see on, kui pole erandeid! Erand on kindlasti EJS-i väljakuulutatud rajakaamerate pildivõistluse võidutöö, kus põdrapullil on samasugune habe nagu Alaska pullidel.
Olen loomi rajakaameraga jälginud ja loendanud juba kümme aastat ning pilte on sadu, et teha võrdlusi ja analüüsi. Esimesel seitsmel aastal paraku seost korralike sarvede ja Alaska habeme vahel ei märganud. Nüüd arvan teadvat, miks see nii on. Enamikus jahindusorganisatsioonides kütitakse esmajoones korralike sarvedega pulle ja alles jäetakse nn Pulga-Jukud. Järelikult ei saanudki tekkida isendeid, kes kannaksid Alaska habet ja kellel oleksid korralikud sarved.
Range valik
Alates 2011. aastast oleme põtru rangelt valinud ja jätnud kasvama kõik 2,5–5,5-aastased tugevate sarvedega (harude arvuga alla 5 + 5 haru) loomad. Eeskätt just selleks, et suurendada pullide vanust. Küttimine on näidanud, et meie laskelimiidi juures (9 pulli) on viimasel neljal aastal olnud piisavalt pulksarvedega noorpulle, keda küttida.
Kui meil on 22 pulli ja neist 11 on kehva sarvearenguga ning laskelimiit on 9 pulli, siis laseme eelkõige just neid ja anname paremate sarvedega isenditele ühe lisa-aasta. Pull kasvab suuremaks ja vanemaks ning valikute tegemine muutub lihtsamaks (vt tabel). Oleme viimased neli aastat küttinud kehvakesi, kuid otsa nad ei saa. Niikaua kui on, kelle hulgast valida, tuleb anda tulevastele potentsiaalsetele pullidele eluaastaid juurde. Seda enam, et jahimeeste enda tehtud vigade tõttu on pullid jäänud väiksemaks ja esimese aasta sarved kiduraks. Korralik sarv meie valikutes tähendab, et need on sümmeetrilised, laiemad, kasvavad risti peaga ja sarvede minimaalne laius 2,5-aastaselt on olenemata harude arvust 60–70 cm.
Kolmandal aastal pärast sellist ranget valiklaskmist oli juba võimalus jälgida soolakutele seatud rajakaamerate abil pulle, kellel oli Alaska habe ja kes on kerelt umbes 100 kg raskemad. 99 protsendil juhtudest on neil ka head sarved.
Kui üldjuhul on ajust väljatuleva pulli sarveharusid raske lugeda – kas tal on neid kolm, neli või viis –, siis küti valik muutub lihtsamaks, kui jälgida jooksva looma habet. Lasketiirus harjutame ju jooksva looma tabamist, sihtides habeme piirkonda. Kui sihtida ning on näha, et pullil on Alaska habe, siis jäetakse lask tegemata, et mitte eksida. Kui aga tuleb pull, kellel on sarveharusid juba 5 + 5 ja enam, siis selle tunneb iga jahimees ära.
Iga erand kinnitab reeglit. Nii juhtus ka tänavu, kui pildile sattus 4 + 4 sarveharudega pull, kellel olid korralikud sarved, kuigi habe ei olnud Alaska tüüpi. Samuti ei ole me täheldanud ühtegi 1,5-aastast pulli, kellel oleks olnud Alaska habe. See habemetüüp puudus ka lehmadel.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et põtrade habe on jahimeestele väga oluline, sest see annab võimaluse loomi eristada ja küttimisel valikuid teha. Kui näed optikas pulli, kellel on Alaska habe, siis jäta sõrm sirgeks seni, kuni see pull saab vähemalt 6,5-aastaseks. Neli aastat oodata on lühike aeg. Selle jõuab igaüks ära kannatada, kui ainult soovib.
TEKST PRIIT VAHTRAMÄE, Lembitu jahiseltsi jahimees
Mis on põdrahabeme roll?
Mida sügavam huvi, seda rohkem inimene põdras näeb. Mis on põdrahabeme roll põtradele ja mis inimesele? Kommenteerib Jüri Tõnisson KAUR-i ulukiseire osakonnast.
Nagu erialakirjandus, nii osutasid meiegi jahimeeste 2010. aastal kogutud sadakond näidist habeme suuruse ja kuju varieeruvusele. Tegemist on põtradel kurgu all paikneva eri suurusega pudelja või lapiku, pealt pikkade karvadega kaetud umbse nahasopistisega. Mida suurem on jooksva põdra laperdav habe, seda rohkem see silma torkab. Pulli eristab habe ka talvel, kui sarvi pole.
Habe seondub pullide hierarhia ja dominantsusega ning pole välistatud, et sarnaselt esitletavate sarvedega imponeerib lehmadele innaajal. Habeme pikkus karvaotsteni oli vasikail 12–24, lehmadel 17–26, pullidel 19–33, kuid jahimeeste teateil oli paaril pullmullikal koguni 40 ja 44 cm. Pikimad olidki noorte pullide nöörjad-pudeljad habemed. Naharipik moodustas habeme pikkusest umbes ⅔. Ligi pool naharipikuist oli pikkusega 4–10 või 11–20 cm ning vaid umbes kuuel protsendil pisut pikem. Kujult olid habemed pudeljad-nöörjad, kolmnurksed või ümarad-rombjad. Tagaosas esineva peenema väljasopistisega ümaraid-rombjaid näidiseid valimisse ei sattunud. Vasikail oli peene südamikuga pudeljas (isegi nöörjas) habe, lehmadel valdavalt pudeljas, vähestel laiem. Noortel pullidel võis esineda mis tahes tüüpi habet. Vanuses 3,5–5,5 aastat oli habe suures osas ning vanusest 6,5 aastat ainult kolmnurkse või ümara-rombja siluetiga (vt joonised 1–3).
Esialgsed järeldused annab kokku võtta nii: pulli vanust habeme suurus ja kuju üheselt ei näita, samas ei esinenud vasikail kolmnurkset ega ümarat-rombjat ning vanemail pullidel pudeljat habet. Kas habeme kuju muutub elu jooksul? Oletatakse, et pikk nahasopistis võib talvel otsast külmuda, kärbuda ja lüheneda. See kindlasti pole ammendav hüpotees. Selgust aitaks tuua pullide jälgimine pikema aja vältel, märgistades neid või jälgides rajakaamerais. Et esialgset uurimistulemust juba näiteks tänavu täiendada, piisaks ka ühe habemenäidise võtmisest iga teise-kolmanda jahtkonna poolt.
Kas kasutada puisevõitu, ent üheste tüübinimede asemel isekeskis muid, näiteks nimetada Lembitu jahimeeste kombel kolmnurkseid ja ümaraid-rombjaid habemeid Alaska habemeks? Aeg näitab, mis on suupärasem ja jääb.
Priit Vahtramäe on osutanud jahtkondade erinevale säästlikkusele. Kuna kõiki sarveandmeid pole esitatud, siis võib oletada, et a) osa väiksemate sarvedega pulle kokkuvõttes ei kajastu, b) pullide sarvekasv jahipiirkondades või küttimistavad polnud ühesugused. Igatahes erines sarveharude arv kütitud pullidel jahtkonniti seinast seina: kui ühed küttisid (loe: esitasid) valdavalt väheldaste, siis teised valdavalt suuremate sarvedega pulle. 155 USO-le esitatud sarveandmetega pullist umbes 51 protsendil olid piik- ja harksarved, ülejäänuil harunenumad sarved. Et kummagi rühma pullide sagedus jahtkondade esitatud materjalides oli väga erinev, võib Priit Vahtramäe mure pullide küttimise säästlikkuse suhtes olla põhjendatud. Kindlasti on Lembitu jahiseltsi kogemus põtrade valikul näide siirast soovist põtru hoida. See ei tähenda, et põtrade enda jaoks oleksid mõnesugused habemekandjad kuidagi väheväärtuslikud või et metsa peab edaspidi asustama põtrade tõukari.
Kuna täiskasvanud põdrad annavad tugevaid järglasi, siis tugevate pullide küttimisega ei peaks liialdama. Hoiumõte suundub teatud tunnuste tähtsustamise juurest edasi üldisema ja esmatähtsa juurde: peamine valija on põder ise ja soodsaimad võimalused valikuks tagab sugupoolte ligikaudu võrdne esindatus asurkonnas, mida inimene pole liiga hõredaks nüsinud ega ihaldusväärsemate tunnustega põtru eelisküttides nõrgestanud. Siis kehtib nii pullide konkurents kui ka lehmade võimalus valida endale eri vanuse ja võimekusega pullide hulgast parimaid partnereid.
Konditsioon, vanus ja habe pole üheselt seotud. Sarved ja habe pole kindlasti ainsad, mida silmas pidada. Loomulikult ei tohi inimene, olles võimsaim põtra mõjutav ohutegur ja küttides rohkem kui ühe igast kolmest põdrast, minetada loodusseadusi arvestavat säästlikkust.
Joonis 1. Habemetüüp eri soo- ja vanuserühmades.
Joonis 2. Habemetüüp eri vanuses pullidel.
Seakatku päevikust
Kõik sai alguse sellest, kui Viljandimaalt Kärstna lähedalt Põrga külast tuli informatsioon maaomanikult, et tema metsas on surnud metssead. Informatsioonis oli ekslikult, et jahimehed on surnud metssead sinna jätnud. Ei elusad ega surnud metsloomad ei ole jahimeeste omad. Jahimeestele kuuluvad ainult kütitud ulukid. Samuti kuuluvad jahimeestele liiklusõnnetuses hukkunud ulukid. Maha matta, nagu jahimeeste leping Veterinaar- ja Toiduametiga (VTA) ette näeb, maaomanik keelas. Korjused asusid allikaterohkes kohas ja kuna omanik nõudis sigade äraviimist, siis ainuke lahendus oli need õnnetukesed ära vedada.
Jahimeestele on see juba noorjahimeeste koolitusest teada, et haavatud ja haige metsloom otsib jahutust veekogudest ja liigniisketest paikadest. Nii oli ka see kari tulnud surema allikate piirkonda.
Maaomanikult oli tulnud info VTAsse, et sead on tee äärest umbes 200 meetrit ja kokku on neid seal 7. Töö planeerisin siis kolmapäevaks 04.03 ja väljavedamise alguseks umbes kell 11, kuna veoauto koos konteineritega, kuhu sead panna, pidi saabuma peale lõunat. Eeldasin, et jõuab selle ajaga esimesed sead teeäärde välja tuua.
VJL Ühisjaht Leholas
14 veebruaril olid Viljandi jahimeeste liidu liikmed ühisjahis Järvamaal Lehola jahimeeste seltsi kutsel.Jahi korraldus oli kogu päeva vältel väga hea.Peale hommikust kohvilauda ja ühisrivistust suundusid 65 jahimeest laskekohtadele.Koertega ajujahi korraldamine oli eriti tähtis Viljandimaa aafrika seakatku keelupiirkondade jahimeestele kelle koerad pole ajujahi jooksumõnusid saanud pea kogu talve vältel maitsta.Igatahes tegid nii koerad ja koeramehed head tööd ja kütiti 8 metssiga.
Külalisjahimees Holger Johanson Rootsi Kuningriigist kiitis korduvalt head jahikorraldust mis toimis kogu päeva viivitusteta.Eriti avaldas talle muljet jahisarve puhumine ja samaaegne pea paljastamine.Traditsiooni tuleb austada,tõdes ta lõpetuseks.
Arvan,et jahipäevaga jäid kõik osalejad väga rahule.Ühiseid koeraga ajujahte peame korraldama lähiaastatel rohkem sest keelupiirkondade jahimehed ja jahikoerad vajavad tegutsemisvõimalusi.Küünarnukitunne on sellistes olukordades väga vajalik.
Tõnu Juul
Viljandimaa jahimeeste esindaja EJS juhatuses
Seakatk: ametlikud andmed versus šokeeriv tegelikkus

Pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. «Metsas valitses haudvaikus ja laibalehk,» kirjeldas Pikasilla lähedal metsas avanevat pilti selle lehele saatnud inimene.
Foto: Erakogu
Hiljuti paljastasid Viljandimaa jahimehed teleriekraanil, et seakatk pole sugugi kontrolli all, nagu ametlikult väidetakse. Sootuks šokeerivam on olukord ka Valgamaa metsades.
Ühes Valgamaa paigas oli tõbi aasta lõpul maha niitnud terve seakarja, umbes 10–15 looma – läbisegi suuremaid ja väiksemaid. See oli vaid üks leide, millest kohalik jahimees teavitas ka veterinaarametit. Valgamaa veterinaarkeskuse juhataja Urve Laidvee sõnul on kõigilt surnud sigadelt ka proovid võetud.
Avaldatud andmete põhjal on avastatud septembrist üle Eesti 81 katkujuhtumit, neist 16 Valgamaal, sealhulgas kuus viimase kuu jooksul. Tekib küsimus, kas statistika ikka kajastab kõiki katkujuhtumeid.
Levik arvatust laiem
Aafrika seakatk ajab jahimeestel karvad turri
Kolmapäeval istusid ühise laua taga veterinaarameti esindajad ja jahimehed, et arutada keerukas olukorras ilmsiks tulnud kitsaskohti. Suud said puhtaks räägitud, kuid asjaosalisi rahuldavate kokkulepeteni veel ei jõutud.
Viljandimaa jahimeeste liidu esimees Mart Tasane oli eile Sakalale antud telefoniusutluses üsna emotsionaalne ning lubas peagi koos kõigi Eesti jahimeestega riigiametile ühispöördumise teha.
Liiga vähe toetust
Esmaseks mureks on Mart Tasase sõnul metsast leitud surnud loomade matmise korraldamine. «Viimase kuuga on Suislepa jahiselts omast taskust maksnud umbes 400 eurot koppadele ja traktoritele, et sügavas padrikus korjused maetud saaksid,» rääkis ta.
Auke on tulnud kaevata ka käsitsi ning külma saabudes muutub olukord veelgi trööstitumaks. «Kaevesügavus peab olema poolteist meetrit, lisaks on koolnud loom kange kui kont.»
Arvestatavad kulud kaasnevad ka rõivaste, relvade ja sõiduvahendite desinfitseerimisega. Vestluse käigus ilmnes siiski, et desinfitseerimisega on veterinaaramet nõus lahkesti aitama, kuid info katkendliku liikumise tõttu pole keegi sellest õigel ajal kuulnud.
Viljandimaa veterinaarkeskuse juhataja Terje Oper näeb olukorda märksa paremates värvides. «Ei saa küll väita, et muret ei oleks, kuid katk on ikkagi lokaliseeritud – müts maha meie tublide jahimeeste ees.»
Operi sõnul teeb veterinaaramet kõik endast sõltuva küttide abistamiseks. Näidetena jäid kõlama Tarvastu valda paigaldatud konteiner positiivse katkuprooviga korjuste ladustamiseks, desinfitseerimisvahendite jagamine ja üldine teavitustöö.
Mart Tasane nimetas korjusekonteinerit naljanumbriks. «Selleks, et suurem loom sinna sisse saada, peame ta enne ära tükeldama ja prügikotti toppima. Kusjuures selles ei tohi loomi sinna visata, sest loomsete jäätmete käitleja ei saavat neid siis põletada. Seepärast peame need siis mingitesse spetsiaalsetesse kottidesse ümber tõstma. Mida see konteiner siis õigupoolest lahendab?»
Sigade Aafrika katku levikupiirkondadesse paigutatakse kogumiskonteinerid
Loomsete jäätmete käitleja AS Vireen alustas kogumiskonteinerite paigutamist seakatku diagnoosiga metssigade korjuste kogumiseks, teatas veterinaar- ja toiduamet (VTA).
Esialgu paigutatakse VTA teatel üle Eesti taudipiirkondadesse viis konteinerit.
«Kuna talvised ilmaolud muudavad korjuste matmise keeruliseks ning uusi leide taudikahtlusega loomadest lisandub igapäevaselt, paigutatakse kõigisse taudistunud piirkondadesse lekkekindlad konteinerid korjuste kogumiseks,» ütles VTA peadirektor Ago Pärtel. «Nendele konteineritele korraldatakse AS Vireeni poolt eraldi veoring, et vältida võimalikku ristsaastumist.»
«Taudimaterjali konteineritesse kogumine aitab ühtlasi vältida nakkusohtlike korjuste väljakaevamist teiste metsloomade poolt,» lisas Pärtel.
Konteinerid paigutatakse Valgamaal Hummuli ja Õru valda, Viljandimaal Tarvastu valda, Võrumaal Varstu valda ja Ida-Virumaal Lüganuse valda. Konteinerid on lukustatud ning need on kasutamiseks vaid kohalikele jahimeestele. Ühe konteineri mahutavus on 600 liitrit ning neid tühjendatakse vastavalt vajadusele.
Lähinädalatel jõuab Eestisse ka mobiilne põletusahi, mida saab kasutada seakorjuste (sh talvetingimustes metsseakorjuste) kohapeal hävitamiseks, et vähendada taudi levimise riski.
Seni Eestis kodusigadel sigade Aafrika katku diagnoositud ei ole. Kõik loomapidajad peavad järgima ettenähtud bioohutusmeetmeid, et oma loomi taudi eest kaitsta. Inimestele sigade katk ohtu ei kujuta, kuid võib põhjustada ulatuslikku majanduslikku kahju seakasvatussektorile.
Allikas: Postimees
Metssiga surus Savikotil kärsa vastu klaasist ust

Seda ei juhtu just tihti, et metssiga kärsa vastu majaust surub. Viljandi vallas Savikotil asuva Väljaotsa talu terrassiuks sai aga teisipäeva õhtul just sellist ebaharilikku nosu tunda.
Foto: Marko Saarm / Sakala
Väljaotsa talu perenaine Elina Kiilaspä rääkis, et teisipäeva õhtupoolikul käis tema terrassil metssiga, kes pani nina vastu klaasist ust ning vaatas, kuidas kolm koera sedasama ust seestpoolt maha murda üritasid.
Metssea jäljed olid Viljandist mõne kilomeetri kaugusel asuva Väljaotsa talu terrassil näha veel eilegi, samuti tema kärsast jäänud märgid ukseklaasil. Esialgu pidas peremees ukse taga uudistajat hulkuvaks koeraks, kuid siis nägi, et see oli hoopis siga.
Et pere koerad reageerisid ootamatu külalise peale tormilise haukumisega, läks siga Elina Kiilaspä sõnul üpris kiiresti metsa tagasi. Seda polnud veel juhtunud, et metsanotsu majale nii lähedale oleks tulnud. Niipalju kui Kiilaspä tuttavalt jahimehelt uuris, on see lausa ebatavaline, sest metssead hoidvat eriti kaugele nendest majapidamistest, kus on koerad.
Küll on Savikotil asuva talu juurde leidnud tee rebane ning lauta kolinud sisse kaks kährikut. «Järgmisena ootame siis karu,» sõnas perenaine.
Päri-Metsküla jahimeeste seltsi esimees Indrek Reinaru ütles, et eile lasid nad küla vahel hulkunud metssea maha, sest tema kohta oli peale Väljaotsa talu tulnud teateid teisteltki elanikelt. Kui koduaeda satub metsloom, tulekski Reinaru sõnul kõigepealt kohalik jahiselts üles otsida.
Indrek Reinaru hinnangul ei paistnud metsseal lahkamisel olevat seakatku tunnuseid, näiteks verevalumeid või veritsust siseelundites. Siiski läksid proovid igaks juhuks laborisse, kus tulemused selguvad lähipäevil.
Reinaru leidis, et pigem oli see terve metssiga, kes oli ülejäänud karjast äbarikum. Tema arvamust kinnitas see, et loom ilmus jooksuajal, mil emised lähevad eraldi ning nõrgim jääb omaette tuiama.
Uueveskil askeldab näljane kopraonu
Viljandis Uueveski paisjärve ümber patseerijad võivad näha kobraste tegutsemise jälgi. Tegusad pikahambulised on hoolega suurte pajude kallal maiustanud. Kuigi ühtegi tüve koprad veel langetada pole jõudnud, suudaksid nad töötava tammi mõne päevaga nullist valmis ehitada.
Kaks aastat tagasi leidis Uueveski puhkekeskuse juhataja Allar Teppart ühe kopra oma basseinist. Toona arvati, et vaene loom on sinna lõksu jäänud, ning üritati teda sealt päästjate abiga kätte saada.
«Hiljem selgus, et ta oskas väga kenasti sisse ja välja käia,» lausus Teppart. Kobraste uutest tegemistest ettevõtja enda tegemistele ohtu ei näe. «Ei mõjuta ta midagi. Peaasi et lõksu ei jää ja oma asjadega ilusti hakkama saab.»
Teppart arvas, et kui kobraste ehitis veeringlust häirima peaks hakkama, küllap see siis ka ära koristatakse. Kobrastel on urge ja kuhilaid puhkekeskusest ülesvoolu olnud varemgi, kuid need pole ettevõtte tegemisi mingilgi moel seganud.
Linnavalitsuse haljastuse ja heakorra spetsialistile Age Alasele oli jutt kobraste tegutsemisest uudiseks ning mingit seisukohta ta esialgu võtta ei osanud. Keskkonnaameti Viljandi regiooni jahinduse spetsialist Aleksander Siimenson teadis aga rääkida, et üks võimalus on häirivad puulangetajad jahimeeste abiga kinni püüda ja mujale asustada.
«Linn pole jahimaa ja pauku seal teha ei tohi. Minu teada aitab Viljandit selles osas Viiratsi jahiselts,» ütles Siimenson. «Kopra tehtud tammi võib ju lõhkuda, aga ta ehitab selle uuesti.»