Refereeritud postitus
VIDEO: põdravasikatest
Follow
Video salvestas Mats Kangur
Foto Jaan Mitt
Küllap vanem teab, millised raskused põdravasika eale kohased on
Põder Alces alces
Põdralehmad alustasid poegimisega meie metsades aprilli viimasel nädalal, aga põdraasurkond täieneb uute ilmakodanikega kogu maikuu vältel.
Noortel, paari aasta vanustel esmakordselt poegivatel põdralehmadel sünnib tavaliselt üks vasikas. Emasloomade vanuse kasvades ja hea toitumuse korral võib vasikaid sündida kaks ning aruharva kolm.
Vastsündinute kaal võib päris tublisti kõikuda: jäädes kuue ja kuueteist kilo vahemikku. Tragid vasikad hakkavad lisaks emapiimale pea kohe ka rohtuliblesid näksima.
Ohu korral jäädakse lihtsalt maapinnale lamama. Juba mõnenädalaselt joostakse inimesest kiiremini ning kolmenädalaselt alustatakse noorte puuvõrsetega maiustamist…
Põdravasikas tarbib olenevalt vanusest kuni paar liitrit piima päevas ning põdralehm imetab neid hilissügiseni, aga selleks ajaks kaaluvad vasikad juba kõvasti üle saja kilo.
Venemaal on aastakümneid põdrafarme peetud ja muidugi uuritud põdrapiima toiteväärtust. Mais – juunis on piima rasvaprotsent 8-13% ning valgusisaldus 12-16% ja koguseks kuni seitse liitrit päevas (kolme põdravasika ülesse kasvatamiseks täiesti piisav).
Paari-kolme päevased põdravasikad, kelle lähedusest tuli peale pildistamist Jaanil kiirelt eemalduda…
Kui Te „juhuse tahtel“ peaksite metsas põdravasikat praegusel ajal kohtama oleks targem koheselt taanduda. Emasloom jätab vasikad sageli puhkama, käies neid imetamas, enne kui vasikad juba sedavõrd teokad, et emaga kaasas käia.
Üksikut põdravasikat ei maksaks orvuks või hüljatuks pidada. Suured loomad tunnevad oma eluruumi hästi nagu ka seal valitsevaid ohte.
Veidi aega enne poegimist sunnib põdralehm temaga koos talve veetnud, eelmise aasta noorlooma „iseseisvat elu“ alustama (emasloom ajab mullika lihtsalt minema).
Aastased põdramullikad peavad nüüdsest ise hakkama saama. Kevad ja varasuvi ongi selline aeg, kus kogenematud põdrad linnadesse, asulatesse satuvad – otsitakse omale eluks sobivat territooriumi. Öösiti ületatakse maanteid ja pahatihti ei pääse veel kogenematud loomad enam päevase tiheda liikluse tõttu tuttavasse metsa tagasi. Stressiseisundis kaotatakse orientatsioon ning nõnda võib juhtuda kõiksugu segadusi või pahandusi nagu ajalehtedest vahel lugeda saame.
Põdrapullid kasvatavad sarvi, mis kaetud pehme nahaga. Aastaste põdrapullikeste sarved on harunemata nn „pulksarved“.
Jahimehed loevad metskitsed kokku.
- märtsil Tartu Maaülikoolis toimunud Eesti Jahimeeste Seltsi (EJS) ja teadlaste nõupidamisel otsustati, et metskitseaastal loetakse kokku palju tegelikult metskitsi meie metsades ja niitudel on. Selleks korraldatakse üle Eesti eeloleval sügisel hulgaliselt ajuloendusi.
Maaülikooli dotsent Tiit Randveeri sõnul saame reaalsest asustustihedusest aimu vaid loomi üle lugedes, s.o ajuloendusel. Tema sõnul on praeguseks metskitseasurkond taas tõusuteel. „Just praegu on niisugune periood, kus metskitsede asustustihedus näib olevat mõõdukas ehk siis – pikemal ajaskaalal üsna keskmine. Seegi on üks põhjus, miks just nüüd on sobiv aeg metskitsed üle lugeda“ lisas Randveer.
EJS tegevjuht Tõnis Kortsu sõnul on EJS võtnud suuna teaduspõhisele jahindusele. “Teadus aga põhineb faktidel“ lisas Korts. „Lisaks metskitseaastale on jahimeestel „Loenda ulukit!“ aasta ja on igati loogiline, et just nüüd asume metskitsepopulatsioonist täpset ülevaadet saama“ kommenteeris Korts.
Metskitse arvukus võib muutuda väga kiiresti, kord on neid liiga palju, kord liiga vähe. 2009/2010 ja 2010/2011 talved olid väga rasked ja metskitsi suri massiliselt. Nüüd on populatsioon taas kasvamas ning jahimeeste ja teadlaste ühine arvamine on, et mõistlik on aasta looma populatsiooni ohjata ja hoida ära liiga suurt arvukust.
Lisainfo: EJS tegevjuht Tõnis Korts
tel. 511 8673, tonis.korts@ejs.ee
Kui palju elab Eestis metskitsi?
Palju metskitsi elab Eestis? Sellele näiliselt lihtsale küsimusele on raske vastata, kui mitte võimatu.
Graafikutel nähtavatest andmest saame arvestada ainult suurte tippude ja mõõnadega. Miks see nii on?
Graafikutel võime jälgida metskitse arvukuse dünaamikat nn. ametlike loendusandmete järgi, taustaks küttimisandmed ja suurkiskjate arvukuse andmed. Tegelikult on reaalne arvukus kogu vaadeldava perioodi jooksul olnud kordades kõrgem. Seda võimaldavad väita ajuloenduste tulemused, uute meetoditega selgitatud suurkiskjate murtud metskitsede arv ajaühikus ja mõned muudki selle liigi ökoloogia kohta omandatud uued teadmised. See on ka põhjuseks, miks alates 2009. aastast niisugune arvepidamine lõpetati. Kui suurkiskjate kohta on vähemalt tendentsid adekvaatsed ja ka reaalsed arvud suhteliselt õiged, ehkki pisut liialdatud, siis metskitse puhul on usutavad vaid suured arvukuse tipud ja mõõnad.
Kas metskitsi oli rohkem aastatel 1973–1975 või 2005–2007, pole selge. Esimesel korral oli tegemist nõndanimetatud põllumetskitsedega, teisel metsa-metskitsedega, kes said kasu intensiivsete metsaraiete tulemusena oluliselt paranenud toidubaasist. Esimene (üli)järsk arvukuse langus toimus keskmiselt rasketel talvedel, aga oli tingitud pigem asurkonna nõrkusest ja suurkiskjate vähesusest, kes oleksid võinud oma „sanitarirolli“ täita. 2009/10 ja 2010/11 talved olid tõepoolest rasked ja põhjustasid metskitse arvukuse olulist langust. Metskitse 1990. aastate arvukuse langus,nagu ka põdra ja metssea puhul, oli tingitud suurkiskjate tegevusest.
Tekst: Tiit Randveer
Allikas: Looduskalender
http://www.ejs.ee/kui-palju-elab-eestis-metskitsi/
Valmis aasta looma ettekanne
Aasta looma valimisel on olnud hea tava, et tema kohta koostatakse ka abimaterjal, mida saab selle looma tutvustamisel kasutada.
Sel aastal valmis ettekanne metskitsest.
Materjali soovitame kõigile jahimeestele, kes käivad metskitse tutvustamas koolides, lasteaedades ja muudes asutustes.
Ettekande kasutamine on vaba ja igaüks saab lisada oma materjali vastavalt vajadusele.
Ettekanne valmis Eesti Jahimeeste Seltsi ja Aasta looma kodulehe toimetuse koostööst. Samuti olid abiks Tiit Randveere uuringud kitsest ning tekstid Kaarel Rohtilt, Vahur Sepalt ning Lauri Kleinilt. Piltidega aitas kaasa Tarmo Mikussaar.
Ettekande saad alla tõmmata SIIT.
http://www.ejs.ee/valmis-aasta-looma-ettekanne/
Metskitse karvastik praegu
Metskitse kasukas koosneb torukarvadest. See tähendab, et karv on seest õõnes.Torukarv on halb soojusjuht. Aitab keha hoida nii kuuma kui külma eest.
Samas on karvad haprad. Metskitse nahk ei sobi põrandavaibaks.
Septembri teisel poolel ja oktoobris muudavad kitsed värvi. Talvekasukas on hallikaspruun. Raagus metsaga ühte värvi. Karvad on pikemad ja paiknevad tihedamalt. Hea kaitse külma vastu. Kasukakandja teab, et lumel magada ei tohi. Sulaveest niiskunud karvastik enam sooja ei hoia. Tagumikul kantakse nn sabapeeglit. Talvel on see valge, suvel kollakas-ruske. Seal paiknevad karvad on suhteliselt pikad. Erutuse korral või ohtu märgates sabapeeglit suurendatakse seal olevaid karvu puhevile ajades. See on hoiatus – märguanne teistele liigikaaslastele.
Lühematest, hõredamalt paiknevatest punakasruugetest karvadest koosnev suvekasukas tõmmatakse selga enamasti maikuus. Mõnedel isenditel venib karvavahetus juunisse. Terved ja elujõulisemad loomad saavad selle tegevusega varem valmis.
Kevadel sündinud tallede karvastikus püsivad tähnid augustikuuni.
Tekst: Vahur Sepp
http://www.ejs.ee/metskitse-karvastik-praegu/
Heinatöödel tuleb ettesattuvaid looma- ja linnupoegi säästa
Keskkonnaameti pressiteade
20. juuni 2016
Heinatöödel tuleb ettesattuvaid looma– ja linnupoegi säästa
Keskkonnaamet kutsub loomadele talvesööta varuvaid põllumehi üles oma tööde
tegemisel tähelepanelikkusele ning loodusega arvestamisele.
Põllumehed on juba ligi kaks kuud varunud haljassööta ja silo. Nüüd on
alanud ka igasuvine heinategu. Samaaegselt põllumajandusloomadele sööda
varumisega on paljudel rohumaadega seotud lindudel ja loomadel poegade
kasvamise aeg, mistõttu on suurenenud loomapoegade ja põllumajandustehnika
kokkupõrgete võimalused. Keskkonnaamet paneb põllumeestele südamele, et
tööde tegemisel arvestataks heinamaadel ettetulevate linnu- ja
loomapoegadega.
„Eesti niidetavatel aladel pesitsevad mitmed üha haruldasemaks muutuvad
linnuliigid, näiteks rukkirääk, suurkoovitaja ja nurmkana. Majandatavatele
rohumaadele satuvad sageli ka metskitse- ja halljänese pojad. Põlluharija
peaks olema heinateol hoolikas ning soovitavalt niitma maa-ala servast-serva
või keskelt-lahku meetodil. Selline tegutsemisviis võimaldab vähemalt
osaliselt lindudel ja loomadel masinate eest taanduda ning säästab seeläbi
põllumajandusmaadele eriomast elusloodust,“ juhtis tähelepanu Keskkonnaameti
looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi.
„Eesti on väga rikas ja mitmekesine maa, kus looduslikud metsad ja sood
vahelduvad põllumajandus- ja talumaastikuga. Elurikkuse hoidmise seisukohalt
on väga olulised erinevad traditsiooniliselt majandatavad poollooduslikud
kooslused nagu niidud, puisniidud ja looduslikud karjamaad. Nende alade
loodusväärtuste hoidmisel on võimalus kaasa aidata igal põllumehel,“ sõnas
Talvi.
Keskkonnaamet väärtustab Eesti traditsioonilisi maastikke ning peab
oluliseks head koostööd põllumeeste ja kõigi teiste loodust hindavate
osapooltega.
Lisainfo:
Tõnu Talvi
Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist
e-post: <mailto:tonu.talvi@keskkonnaamet.ee> tonu.talvi@keskkonnaamet.ee
telefon: 5016 869
SAKALA: Vigastatud metsloomade abistamine tuleb jätta spetsialisti hooleks
Foto: Elmo Riig / Sakala
Keskkonnaamet teatab, et viimasel ajal kostnud väited, nagu oleks keskkonnaamet jätnud abitud loomad unarusse, on ebaõiged.
Tegelikkuses on keskkonnaamet kaasanud loomade abistamisse üha enam veterinaararste erakliinikutest ja maaülikoolist, et pakkuda abivajavatele metsloomadele parimat võimalikku abi.
Iga looma abistamine algab tema seisundi hindamisest – kas loom vajab abi, millised on tema vigastused ja võimalikud tõved. Alles seejärel saab plaanida edasisi samme.
Keskkonnaameti nõuniku Teet Koitjärve sõnul peab metsloomade ellu sekkumine olema väga läbimõeldud. Sageli on metslooma seisundit ja olukorda keeruline hinnata. Kandes üle oma emotsioone ja tundeid loomadele, võime tihtipeale valesid otsuseid vastu võtta. Seetõttu ongi tähtis, et otsuse langetaks kogenud veterinaararst, kes oskab hinnata looma olukorda.
Keskkonnaameti ülesandeks on koostööpartnerite tegevuse koordineerimine, metsloomade hättasattumise põhjuste väljaselgitamine ning riiklik ennetustöö. Keskkonnaamet sõlmis Eesti Maaülikooli ja Eesti Looduse Fondiga koostöölepingu, mis sisaldab loomade esmase raviteenuse osutamist, ning vigastatud loomadega seotud praktilisi tegevusi teevad isikud, kel on selleks õigus ja pädevus. Vajaduse korral tehakse looma järelravi ka Nigula metsloomade taastuskeskuses.
Keskkonnaameti töötajate igapäevaste tegevuste hulka kuulub erinevate loomadega seotud väljakutsetele reageerimine. 2015. aastal tegi keskkonnaamet hättasattunud loomade abistamiseks 438 väljasõitu. Keskkonnaameti loomade rehabilitatsiooni spetsialist annab ka telefonikonsultatsioone loomade heaolu pärast muretsevatele inimestele, mullu andis spetsialist nõu 354 helistajale. Lisaks vastavad murelike kodanike küsimustele teised ameti töötajad, nii et abi saanud inimeste hulk on kindlasti suurem.
Keskkonnaamet abistab päästeametit suurulukitega toimetulemisel ning sedagi tehakse koostöös maakondlike veterinaarkeskustega ja ka väljaspool ametlikku tööaega. Kindlasti on hättasattunud loomade aitamises suur abi ka omavalitsustest ja jahiseltsidest, kellele kuulub siinkohal keskkonnaameti tänu.
Amet tuletab meelde, et terved ja ka noored loomad ning linnud ei vaja inimeste sekkumist. Oluline on, et hättasattunud metsloomad suudaksid pärast abi saamist toime tulla oma loomulikus keskkonnas ning meie liigirikas elusloodus säiliks ennekõike looduses, mitte vaid puurides ja aedikutes.
Ilmselgelt vigastatud metslooma või -lindu märgates tuleb sellest teatada keskkonnainspektsiooni valvenumbril 1313, kust edastatakse info spetsialistile, kes hindab olukorda ja otsustab edasise tegevuse üle. Linnas liikuvast suurest metsloomast (põder, metssiga, karu, hunt, punahirv või metskits) või maanteel hukkunud suurulukist tuleb samuti teada anda valvetelefonil 1313.
Tedrekuked alustasid kevadet lumesõjaga
Foto: Ingmar Muusikus
Pühapäeva hommikul saabusid tedrekuked mänguplatsile kell 6.25. Päike oli just tõusnud ja hakkas üle metsaserva lumist soolagedat valgustama. Mõne minuti vaatasid mustad linnud vaikides ringi. Kell 6.31 lasi juhtkukk kargesse õhku esimese susiseva kõhvi, mis äratas teisedki mängijad tardumusest. Samal minutil algas ametlik kevad. Mäng värskelt sadanud lume ja miinuskraadidega loob erilise õhkkonna. Alati on naabril naabriga üht-teist klattida, seejuures tuleb vastast nokaga sulgedest sugeda, tiibadega udida, jalgadega taguda. Kaklused võivad olla õige ägedad. Kaks rivaalitsevat kukke ründavad ja taganevad kordamööda, hüppavad õhku ja püüavad tabada nokaga vastase pead või rinda. Löömingu käigus keerutavad kuked kerget lund kõrgele üles nii, et nad aeg-ajalt ise valge pilve sisse mähkuvad. Tetrede lumesõda! Eestis näeb sellist vaatepilti üsna harva, enamasti puudub lumi või ei ole kukkedel külmas märtsis veel õiget hoogu. Kaklused tedremängus tulenevad kukkede soovist paremale positsioonile jõuda. Parim on mängu keskel asuv juhtkuke koht. Et sinna välja jõuda, peab lähikonkurentidest üle olema. Tuleb kaitsta oma valdusi väljastpoolt tulevate riiukukkede eest ja võitma endast paremal positsioonil asuvat naabrimeest. Mäng on aus ja kompromissitu heitlus. Märtsis pole kuked veel tippvormis. Sportlik vorm paistab välja veripunastest kulmudest. Kevade arenedes lähevad kulmukaared suguhormoonide mõjul aina rohkem puhevile, ulatudes parimatel kukkedel pealael kokku. Mida uhkemad kulmud, seda suuremad ambitsioonid ja paremad võimalused jõuda eesmärgini. Aprilli lõpu hommikutel hakkavad kanad mängu külastama. Selleks ajaks peavad kukkedel jõuvahekorrad selged olema. Tedrekanade poolehoid kuulub kesksetele mängijatele, seepärast tasub pingutada juba nüüd, varakevadistes lumelahingutes.
Hundid silkasid Märjamaa-Haapsalu liinil bussi ees mitu kilomeetrit
Foto hundist on illustratiivne Foto: Ene Mägi/ Valgamaalane
Pühapäeva õhtul kella kaheksa paiku silkasid kaks hunti Märjamaa-Haapsalu liinil sõitnud bussi ees mitu kilomeetrit.
Buss oli just Martna vallas mööda sõitnud Kesu küla sildist, kui juht märkas eemal teepervel loomi, keda ta pidas esialgu koerteks, kirjutab Lääne Elu.
Lähemale jõudes selgus, et teeveerel oli kolm hunti. Üks, kõige suurem, tuli tee peale, vaatas lähenevat bussi, vaatas kaaslasi, ja silkas üle tee paremale poole metsa. Teised kaks, üks veidi pisemat kasvu, ja teine, lahjapoolne, kargasid samuti teele ja hakkasid bussi ees kruusatee peal jooksma.
«See suurem, see oli ehk isane, ja teised võisid ehk olla ema ja poeg, aga ei tea ka,» pakkus bussijuht.
Kaks vähemat hunti jooksid bussi ees 1,5-2 kilomeetrit. Siis kalpsas suurem paremale poole metsa, lahjem aga pani täie auruga edasi. Bussijuht võttis kiiruse maha ja umbes kolm kilomeetrit bussi ees teel jooksnud loom põikas metsa väheke enne Saanika küla silti.
Jahimehel hakkas kahju kolme vasikaga põdrast
Vasikatega ringiliikuvat põdralehma ei tohi lasta, kuid vasikaid võib. Mees ei haaranud siiski püssi, et ühte vasikatest maha lasta, vaid selle asemel võttis välja mobiili ning tegi sündmusest foto.
«See oli nii ilus olukord, et ei raatsinud lasta,» ütles 27-aastane jahimees ajalehele Kainuun Sanomat.
Suutari näitas oma fotosaaki 20-liikmelisele Pyhännä küla jahiseltskonnale. Mehe sõnul ei ole keegi sellest jahiseltskonnast kunagi kohanud põtra koos kolme vasikaga.
Jahipidamist kümme aastat harrastanud noor mees ei plaani vaatamata vahejuhtumile oma hobiga lõpparvet teha, vaid sätib ennast uuesti metsa, et leida laskmiseks mõni teine põder.
Vaata Mikko Suutari fotot kolme vasikaga põdrast siit.