ÕPI LASKMA

Print pagePDF pageEmail page

Lasketehnika
Keskendumine ja Hingamine:

Võib kasutada ärevuse ja liigse adrenaliini koguse kehast mahasurumiseks hingamist. Hingata sügavalt sisse samas lugeda mõttes rahulikult neljani, hoida hinge kinni samuti neljani lugedes ja hingata välja lugedes kaheni. Selle harjutusega saabkopse ventileerida ja ennast pisut rahulikumaks sundida. Harjutust võib teha enne võistluste  algust. Sisse tuleks hingata läbi nina ja välja läbi suu. Laskuri elundid vajavad tegutsemiseks hapnikku ning hingamisel on veel teisigi tähendusi – sügav, õlgade langetamisega kaasnev väljahingamine lõdvestab ning hingamispeatus aeglustab pulssi. Laskur peab seda arvestades õppima ratsionaalselt hingama. Puhkeasendis ning valmistumisasendis toimub normaalne hingamine, haarde kontrollimise ning ette-üles venitus-sirutuse ajal toimub tugev sissehingamine, relva langetamisel märklehele vaba väljahingamine ning sihtimise täpsustamise ajal kuni lasu sooritamiseni on hingamine peatatud.
• Eelsihtimine: sihik suunatakse sihtmärgi keskele, seejuures kontrollitakse kas keha asend on õige. Sihik peab eel sihtimisel liikuma hingamise rütmis üles-alla.
• Kontroll sihtimine: vaade keskendutakse sihikule ja sihtmärgi keskpunktile, sealjuures sihtmärgi ümbrus muutub ebaselgeks.
• Hingamise peatamine: hingamine peatatakse kontroll sihtimise ajal, enne seda hingatakse rahulikult. Lask peab järgnema 5 sekundi jooksul.
• Päästikule vajutamine: päästikut vajutatakse sujuvalt tagasi nii, et relva asend ei muutuks. Eelpäästikuga püstoli korral toimub päästmine kahes osas :
1. Eelpäästiku vajutamine, kui käsi relvaga on laskunud märklehe ülaosa kõrgusele ning on saavutatud päästikutunnetus. Eelpäästiku vajutamise järel peatatakse hingamine ning püütakse saavutada õige sihtimispilt.
2. Vähehaaval lisatakse survet päästikule nii, et toimub lask. See toimub nii, et õige sihtimispilt on ärritajaks, mis käivitab automaatse refleksina päästesõrme töö. Toimub vaid nimetissõrme liikumine selliselt, et relv jääb liikumatuks. Laskuril peab välja
kujunema täpne tunnetus selle kohta, millise jõuga töötab päästmissõrm, et saavutada lask. Kui see jõud jääb väheseks, siis lask ei tule õigel hetkel, kui jõud on liiga suur, siis relva liikumine toimub hõlpsasti. Kui lask ei tule sobival ajal, siis on vaja vabastada
päästik, puhata, ning alustada sooritust uuesti.
• Järelsihtimine: sihik viiakse uuesti sihtmärgi keskele, kontrollitakse relva ning keha asendit, peale seda taastatakse normaalne hingamisrütm. See on sihtimisprotsessi loomulik ning hädavajalik osa ning siin eraldi nimetatud vaid selle tähtsuse rõhutamiseks. Relva tagasilöök põhjustab relva ning sihtimisseadmete järsu liikumise. Laskur peab jätkuvalt jälgima, et sihtimisseadmed peatudes käituvad õigesti. Ideaalne on, kui sihtjoon püsib õigena ka tagasilöögi ajal. Kui ranne on fikseeritud, siis käsi kerkib tagasilöögi ajal veidi vaid õlaliigesest ning relv tuleb tagasi sihtimispiirkonda. Kui see nii ei ole, siis on laskuril põhjust hakata uurima ma laskeasendit, haaret ning päästmist.

LIIKUVA MÄRGI ALAD
50 m distantsil “Jooksev metssiga“
100m distantsil „Jooksev Põder“
Liikuva märgi laskmine on üks tehniliselt keerukamaid alasid laskespordis. Suur hulk soorituselemente lühikese aja kestel (reageerimine märgi väljumisele, püssi palgessevõtmine, märgiga kaasaliikumine, sihtimine ja päästmine) nõuavad laskurilt väga head koordinatsiooni ning sooritustehnika omandamist kuni automatiseerumiseni. Vastasel korral võib vaid ühe soorituselemendi ebaõige, ehk mitteõigeaegne sooritamine nurjata kogu lasu soorituse. Ehkki sellel alal on tehniline ettevalmistus selleks aluseks, millele tugineb kõrgete tulemuste saavutamine, on laskuri aasta ettevalmistuse erinevates tsüklites ka ülesanded erinevad. Heade tulemuste saavutamise eelduseks on korralik laskeasend. Selle õppimiseks on vaja toimida järgmiselt :
1. Võta laskekohal sisse vaba ja loomulik asend nii, et jalgade vahekaugus on 30 –
40 cm. Liiga suur jalgade vahekaugus põhjustab kontrollimatuid järske liigutusi, liiga kitsas aga põhjustab tasakaaluhäireid.
2. Tee proovisihtimine laskesuunas. Püss peab olema suunatud märgi jooksuava keskele ilma eriti pingutamata. Kui see nii ei ole, siis on vaja nihutada jalgade asendit.
3. Kontrolli uuesti asendit, tehes kehapöördeid vasakule ja paremale märgi jooksuava piire mõnevõrra ületades. Kui kuhugipoole pööramine on raskendatud, siis proovi seda kohendada jalgade nihutamisega.
4. Kui oled leidnud sobiva laskeasendi, siis säilita see kogu seeria kestel. Kõik laskmise käigus vajalik varustus peab olema lauale paigutatud nii, et on kättesaadav ilma jalgade asendit muutmata. Valmisolekuasendis peab püssikaba toetuma puusale allpool püksirihma ning püssi sihtimisasendisse tõstmine peab toimuma ilma üleliigsete liigutusteta. Püssikaba peab liikuma kõige otsemat teed pidi õlga. Vasak käsi peab püssilaadi hoides säilitama vajaliku kõrguse kogu sihtimise kestel. Tähelepanu peab olema suunatud jooksuava sellele poolele, kust märk on tulemas, kuid lihaseid ei või ülemäära pingestada. Sihtimine. Kui sihtmärk nähtavale ilmub, võib püssi tõsta valmisolekuasendist sihtimisasendisse. See tõstmisliigutus peab olema kiire, kuid sujuv ja kontrollitud.
Sihtmärgi jälgimine algab üheaegselt püssi tõstmisega palge ning püssi veetakse kogu aeg sihtmärgiga kaasa. Parem käsi hoiab püssi korralikult õlas, kuid laekaelast ei või hoida nii kõvasti, et see takistaks päästesõrme tööd. Püssilaad on õlas ühtemoodi tihedalt iga lasu ajal. Vasak käsi kannab püssi ning hoiab püssilaest kinni suhteliselt nõrgalt. Sihtmärgi jälgimine toimub ülakeha pööramisega jalgade ning puusade abil. Selleks, et see liigutus oleks hea, peab keha raskuskese paiknema otse toetuspunkti keskme kohal. Jalalihased on lõdvestatud, põlvi ei suruta tagasisuunas. Vööjoonest kõrgemal olev kehaosa ning käed koos relvaga moodustavad kindla terviku, mida ei või muuta märgi jälgimise kestel. Eriti tähtis on, et sihtmärgi jälgimiseks ei pöörataks püssi käte abil vaid keha pööramine toimub nii, et kogu ülakeha, käed ning püss säilitavad oma seisundi muutumatult ning käed ei või seda mõjutada. Üksnes väikesed täpsustused kõrguses ja suunas tehakse käte abil. Püssikaba toetub õlalihase ja rinnalihase vahele ning põsk saab normaalselt toetuda püssilaele. Pea asendit muutmata peavad sihtimisseadmed olema selgesti ja normaalselt nähtavad, ilma varjuta optilises sihikus. Silm peab asuma otse sihiku telgjoonel, 6 – 8 cm. kaugusel. Sihiku tüübist sõltumata, hoitakse mõlemad silmad lahti. Eelarvamus, et teist silma kinni pigistades on parem sihtida, ei ole põhjendatud. Probleem võib tekkida ainult siis, kui paremakäelisel laskuril on juhtivaks silmaks vasak ja vastupidi. Siis võib tekkida olukord, kus mõlema silma lahtihoidmisega on raskusi. Sellisel juhul on õigem teine silm kinni katta ja mitte seda vägisi kinni hoida. Liikuva märgi laskmisel on oluline, et vaade keskendub sihtpunkti. Märgi ilmumisel püüab silm kinni sihtpunkti ja püsib seal kogu märgi jooksu ajal. Kui püssi liikumine vastab märgi liikumisele ning sihik paikneb sihtimispiirkonnas õigesti, siis ajukeskusest tuleb automaatselt käsk päästesõrmele lasu sooritamiseks. Selle impulsi
realiseerimine ilma viivituseta on liikuva märgi laskmisel üks tähtsamaid asju. Kui lask on toimunud, siis jälgi sihtmärki kuni selle varjumiseni. Selleks et sooritada täpne lask, peab sõrm päästikut hästi tunnetama. Sõrm ei või puudutada püssilaadi ega päästikukaitset ning on päästikul esimese liigesega. Juba veel jämeda sihtimise faasis saavutab sõrm surve päästikule vähemalt 50% ulatuses. Kui silm annab märku lasu sooritamiseks, peaks veel vajalik lisatav surve päästikule olema nii väike, kui võimalik. Siis väheneb halva lasu sooritamise risk märgatavalt. Märksa sagedamini, kui sihtimisvigade tõttu on halvad lasud halva päästmise tulemus. Ettevalmistusperioodi esimeses osas peab laskur arendama sooritustehnikat, eelkõige üksikelementide kaupa ning siis elemente paarikaupa ühendades. Laskuri reageerimisaeg märgi ilmumisele varje tagant peab harjutamise tulemusena kujunema
stabiilseks piirides 0,2 – 0,3 sek olenemata laskude arvust. See avaldab otsest mõju kogu järgnevale tegevusele. Kui laskur “magab maha” märgi ilmumise, siis kogu järgnev tegevus muutub kiirustamiseks, et üldse jõuaks lasu sooritada. Liigutused muutuvad ebatäpseks ja tulemus sellele vastavaks. Püssi tõstmine tuleb tingimata seostada õlgavõtmisega ning põse asetamisega kohale. Nende kolme elemendi sooritamiseks on optimaalne ajakulu 0,5 – 0,6 sekundit. Arvestades ka reageerimisaega, on märk jõudnud kiire jooksu korral liikuda juba kolmandiku oma liikumisteest. Kui võtta arvesse, et lasu peaks sooritama meetri võrra enne märgi varjumist, siis sihtimiseks ja päästmiseks jääb aega orienteeruvalt 1,5 sekundit. See näitab ilmekalt, et püssi tõstmine, palgessevõtmine ja kaasavedamine märgi kiireks leidmiseks on äärmiselt olulised elemendid, millest suuresti sõltub lasu kvaliteet.
Algul harjutatakse palgessevõtmist ja kaasavedamist ilma päästmiseta, hiljem lisandub päästmine. Kui kaasavedamine muutub sujuvaks ning horisontaalseks, on aeg kaasavedamise pikkust vähendada. Mida lühem on kaasavedamine, seda vähem
on laskuril võimalik eksida. Sihtimine on soorituselementide reas oluline ning selle juurde tuleks asuda siis, kui esimesed elemendid – palgessevõtmine ja kaasavedamine on juba piisavalt läbi töötatud. Päästmist võib harjutada algul eraldi seisvale, seejärel koos püssi
kaasavedamisega liikuvale märgile. Kõigi soorituselementide harjutamist tervikuna võib teha nii kuiva treeninguna kui ka padruniga laskmisena. Soovitav on enamus ajast harjutada ilma padrunita, padrun püssirauas avaldab laskurile siiski mõningat psühholoogilist mõju. Padruniga laskmise korral on soovitav lasta tihedusele, st. ilma tabamuste väärtust ja suundanäitamata. See loob laskurile soodsama olukorra keskendumiseks tehniliselt õigele sooritusele. Ettevalmistusperioodi esimesel poolel ei ole vaja seada eesmärgiks tulemuse saavutamist, kuid oskuste omandamise kontrollimiseks võib aeg-ajalt lasta mõne kontrollseeria. Suhe aeglase ning kiire seeria harjutamise vahel peaks olema sellel perioodil 2 : 1 aeglaste kasuks. Käe seismise arendamiseks on otstarbekas harjutada
relva hoidmist liikumatul sihtpunktil, aga ka laskmist seisvasse märki ilma aega arvestamata ja ka püssi palgessevõtmisega ning lasule kulutatud aja fikseerimisega. Ettevalmistusperioodi teine osa ei välista üksikelementide ja nende kombinatsioonide täiustamist, kuid peamiseks tegevussuunaks peab saama terviksoorituse arendamine aktsendiga korrektsele sooritustehnikale. Sealjuures on laskmisel soovitav vahelduvalt kasutada tabamuste näitamist ning tihedusele laskmist. Aeglaselt liikuva märgi kuiva treeningu juures on vaja pöörata erilist tähelepanu sellele, et sooritus tuleks juba liikumisava esimesel poolel.Selleks on vaja :
1. Välja arendada kiire reaktsioon märgi väljumisele varje tagant.
2. Kiirendada püssi tõstmist ühes õlgavõtmise ja põse toetamisega püssilaele.
3. Lühendada kaasavedamise maad.
4. Lisada forsseeritult survet päästikule.
5. Luua tagavararuum juhuks, kui mingil põhjusel lask poolel liikumismaal ei ole veel tulnud.
6. Vältida psühholoogilist mõju märgi lähenemisel varjele ning olla valmis lasuks ka siis, kui püss ei ole
sihtimispiirkonnas.
7. Valmistuda kiire jooksu laskmiseks.

Laskeasendid

Laskeasendis olev mees peab relvale moodustama võimalikult kindla ja liikumatu toe. Sellepärast asend peab olema selline, et tugi moodustub keha luustikust. Ainult lihaste abil tugevamgi mees ei suuda relva hoida liikumatuna. Meeste luustiku ja lihaste struktuur ei ole ühesugune ja seepärast ka ühesugune laskeasend ei sobi kõigile. Sellepärast on algharjutuste järel laskjatele lubatav ka vabamate laskeasendite kasutamine, kuid laskeasend peab olema põhimõtteliselt õige. Hea laskeasend on selline, kus lihased on lõdvad ning vereringe ja hingamine saavad võimalikult hästi töötada. Laskeasend peab olema tasakaalukas, et selle hoidmiseks tarvitatakse võimalikult vähe lihasjõudu.

Laskeasend lamades

Lamades laskeasend on laskeasenditest kõige kindlam, sest keha toetub kindlale pinnale ja küünarnukid saavad liikumatu toe maapinnast. Lamades laskeasend on hea kui
1. relv püsib liikumatuna võimalikult väikesel lihaspingutusel
2. laskja keha püsib samas asendis kogu laskmise aja
3. laskja pea on sellises asendis, et silm näeb sihtmärki pingutuseta
Laskeasend peab olema suhteliselt kõrge, sest silmade nägemisvõime on normaalne ainult siis kui pea on püstises asendis.
Üldine viga kogenematul laskuril on liiga kõrge laskeasend. Sellisel juhul relva kaba ei asetu korralikult vastu õlga vaid jääb liiga alla , ning relvaasend muutub iga lasu ajal ja hajuvus suureneb. Kehale tuleb otsida võimalikult hea nurk laskesuunaga. Mõnele laskjale sobib asend kus keha on laskesuunaga otse. Iga laskja peab aga ise leidma endale võimalikult hea laskenurga. Paremat jalga kõverdades kergendatakse hingamist. Sellisel juhul keha raskus kandub ühele küljele ning väheneb pulsi segavus laskmisele. Lamades laskeasendil on parema jala säär tavaliselt relvaga ühel joonel. Vasak jalg on sirgelt taga ning jalalaba on sissepoole. Seejuures ei tohi kanda jõuga maha suruda. Vasak jalg, vasak külg ja vasakkäsi hoitakse ühel joonel. Kuigi laskjate asendid erinevad üksteisest ei tohi selgroog olla külg suunas kõver. Liiga suur nurk laskja ja relva vahel tekitab lihastes pinget ja raskendab relva toetamist vastu õlga. Küünarnukid pannakse nii laiali kui võimalik, kuid seejuures peab pea jääma otse. Mida laiemale küünarnukid saadakse seda
kindlamaks muutub laskeasend. Laskeasend on sobival kõrgusel kui relva kaba toetub tervelt vastu õlga. Lamades laskeasendil vasak käsi surub relva vastu õlga, hoides kinni laesäärest. Parem käsi hoiab kinni püstolkäepidemest. Parem käsi hoiab kinni tugevasti kuid nimetissõrm peab jääma lõdvaks.• Laskeasendi kontroll: sihtida märki seejärel sulgeda silmad, lasta relva kaba alla ning tõsta uuesti üles, kui optika rist on ära liikunud külg suunas tuleb laskeasendit parandada.• Laskeasend püsti (Sport laskurid)
See on kõige raskem laskeasend. Väikesest toetuspinnast ning kõrgelasuvast raskuskeskmest tulenevalt kõiguvad keha ning relv märgatavalt. Arenenud päästmistehnika kõrval vajab püstiasend tasakaalustatud püssi- ning kehavalitsemist. Püssi kaalu tasakaalustamiseks kallutab laskur ülakeha pisut tahapoole ning koos sellega nihkub puus veidi ettepoole. Nii saadakse tugi vasakule küünarnukile. Laskuri keha ning jäsemete proportsioonidest sõltub, kui palju puus peab ette nihkuma ning kui palju ülakeha on vaja tagasi kallutada. Naiste luustiku ehitus (laiad puusad) soodustab püstiasendit. Vasak küünarnukk surutakse tihedalt vastu puusa. Relva raskust kannab siis vasak
jalg ning lihaste pingestamiseks ei ole vajadust. Püssi seismise seisukohalt on eriti tähtis, et vasaku käsivarre lihased oleksid täiesti pingestamata. Jalad on asetatud maha ligikaudu õlgade laiuselt ehk veidi vähem. Laiem harkseis põhjustab reielihaste pingestumist, kitsas asend suurendab keha kõikumist ning raskendab tasakaalus püsimist. Keharaskus on jagatud võrdselt mõlemale jalale. Hüppeliigesed on kogu püstiasendi kõige ebapüsivam koht. Seetõttu toetatakse neid sobivate laskurisaabastega.
Pea asend on oluline tasakaalu kontrollimiseks, see on parim siis, kui pea on otse ja sisekõrvad on samal kõrgusel. Laskur ei või kallutada pead püssi järgi, vaid püss
tuuakse pea juurde. Vajaduse korral kallutatakse selleks püssi, mida on vaja arvestada paranduste tegemisel. Eeldame, et kallutamine toimub alati ühtemoodi. Õlad on
pingestamata. Püstiasendis on samuti väga tähtis, et püss oleks korralikult õlas. Kuna õlgade joon on püssilaega peaaegu samasuunaline, siis on raske asetada püssikaba kindlalt õla ehk sellest algavate rinnalihaste vastu, sest tugipind ei ole piisavalt suur. Siin aitab vaid parema õla vähene kergitamine, et oleks võimalik leida sobiv koht püssikabale. Kui püss ei toetu korralikult õlga, siis võib hõlpsasti tulla kaugeid tabamusi, peamiselt vasakule üles. Paremat käsivart tõstetakse küünarvarrest sedavõrd, et püssi õlaraua kaar toetub tihedalt õlalihase vastu. Nii saavutatud püssi seismine on tähtsam, kui kergest lihaspingestusest tulenev kahju. Parem käsi hoiab laekaelast kinni tihedalt ning ühetugevuselt iga lasu ajal. Sõrmed on loomulikus, veidi kõverdunud asendis ümber püssilae kaela ning tõmbavad relva kaba vastu õlga. Pöial toetub täiesti vabalt püssilae vastu. Ranne on loomulikul viisil sirge, nimetissõrm ei puuduta püssilaadi. Kogu püstiasendi õnnestumine sõltub eelkõige vasaku käe asendist. See mõjutab
püssi seismist, laskeasendi kõrgust ning seega laskuri kogu keha asendit. Kätt ning sõrmi on võimalik hoida mitmel erineval viisil. Kindla laskeasendi kujundamisel on
vaja arvesse võtta järgmised asjaolud:1. küllaldane kõrgus:
– kõrguse määrab püssi toetumine käele. Valida on toetumine peapesale,
sõrmenukkidele, sõrmede vahele ja sõrmeotstele.
2. parim võimalik püssi seismine käelihaseid pingestamata:
– laskeasendis saab püssi piisavalt hästi seisma vaid eeldusel, et püssi kaalu
kannab luustik lihaseid ja sidemeid koormamata.
3. pingestamata käevarrelihased ja lihasepingevalude vältimine- käsivarrelihased ei või hoida ega toetada relva, need peavad olema täiesti vabad. Seda on võimalik saavutada peopesa pööramisega laskmissuunda. Keha suunas pööratud peopesa tähendab õlavarrelihaste pingestumist. Püssilae toetamine käele kõõluseid koormates ei ole eesmärgiks, sest see põhjustab valu ning keskendumine nõrgeneb.
Kui kasutatakse käetuge (vabapüss), siis püss on kõrgemal, selgroog on sirgem ning kogu laskeasend on püstisem. Käetugi on vaja seada nii, et sellest on võimalik hoida
kinni ilma lihaseid ning kõõluseid pingestamata. Ebaõige on hoida käetoest tugevasti kinni. Nii pingestuvad vasaku käe lihased ning asendit ei saa kunagi täiesti
stabiilseks. Käetoe variante on erinevaid ning laskur peaks valima nende hulgast endale sobiva. Jahimeeste vanasõna kohaselt “vintraud tulistab ja püssilaad tabab”. See peab paika eriti püstiasendi korral. Otsustav on püssilae pikkus. Lae valimisel peab arvesse võtma järgmist:
1. Mida lühem on püssilaad, seda lähemal kehale on raskuskese ning seda lihtsam on tasakaalustamine. Püss püsib suhteliselt hästi paigal.
2. Kui püssilaad on pikem, siis parema käe abil saadakse hea õlgatõmme ning ehkki asend tervikuna ei ole nii stabiilne (raskuskeskme eespool paiknemise tõttu), siis
tugevam asend korvab selle puuduse. Lahendamist vajab keha ning jäsemete mõõtmetega sobiva kompromissi leidmine. Seda tuleks alustada lühimast laepikkusest, mida saab püssile seada. Sellel baasil võetakse sisse laskeasend. Siis, kui ülakeha, pea, jalad, vasak käsi on saadud ühte süsteemi ning asend stabiilseks, tehakse peenemad reguleerimised. Parema käe sõrmed, mis haaravad ümber püssilae kaela, tõmbavad püssi kergelt tagasisuunas, st õlga. Käsivarre pikkusest sõltuvalt on piisav kabaraua nihutamine  tagasisuunas 1-2 cm. Püssi raskuskese ei või minna ka liiga ette. Teadlik ning tugev püssi õlgatõmbamine põhjustab ebakindlust püssi seismisel ning lasu sooritamise hetkel.
Püssilae kõrgusel ei ole erilist tähtsust. Põsk peab toetuma laele küljelt, ega koorma seda ülevalt. Lisaraskuse kasutamine on lubatud vabapüssil ja see parandab laskeasendi stabiilsust. Mida raskem on relva suudmepool, seda aeglasemad on selle liikumised. Siiski on vaja leida õige raskus ning sellele õige kinnituskoht. See ei ole kerge ning sõltub laskurist ning tema kehaehitusest. On vaja meeles pidada, et püssi raskuskeset ei või seada liiga kaugele kehast, sest siis ei ole võimalik tasakaalustada kõikumisi.Püstiasendi sissevõtmisel asetatakse kõigepealt püssikaba hoolikalt vastu õlga ning hoitakse parema käe abil tihedalt õlas, millega välditakse püssikaba kohalt ära liikumist. Seejärel asetatakse vasak küünarnukk tugevasti puusale ning tehakse vajalikud vähemad seaded. Asendi suunakontroll tehakse taas kinnisilmi, lõdvestatud lihastega. Silmade avamise järel toimuvad vajadusel suuremad parandused jalgade nihutamisega. Peenemaid muudatusi saab teha küünarnukiasendit puusal nihutades ehk paremat jalga veidi pöörates. Vertikaalsuunalisi muudatusi võimaldavad õlaraua reguleerimine, jalgade haara-asendi muutmine, vasaku käe ehk käetoe nihutamine, käetoe kõrguse reguleerimine ning vasaku käe asendi muutmine. Laskeasendi sissevõtmisel on vaja meeles pidada, et püss peab sihtimise alguses olema suunatud veidi märklehe mustast südamikust kõrgemale. Relva raskuse toimel keha veidi vajub ning kirp asetub südamiku suhtes õigesti. Pingestamata püstiasendis väikekaliibrilise püssi rauasuue viskub lasu ajal üles
niivõrd, et sihtimisseadmed on suunatud märklehest kõrgemale. Laskuri jaoks on tähtis järgida seda sihtimisprotsessi lõpposana ning veenduda, et rauasuu tuleks tagasi
endisse asendisse. Kui püss viskub kõrvale, siis on viga sageli selles, et parem käsi surub liigselt püssilaadi või et püssilaest hoitakse liiga kramplikult. Ka püstiasendis
on väga tähtis kujundada välja harjumus jälgida relva liikumisi paari sekundi kestel pärast lasku.• Laskeasend püstiPüstine laskeasendis keha ja relva ühine raskuspunkt asetseb kõrgel jalgadega moodustuva toetuspunkti ülal. Keha raskus peab toetuma mõlemale jalale, kuid siiski vasakule jalale rohkem. Parem jalg tuleb hoida sirgelt, vasak jalg väheke kõverdatult. Tuleb jälgida, et keha ei kalduks liiga ette. Sellisel juhul kaldub raskuspunkt liiga ette ja lihased satuvad pinge alla, ning laskeasend ei ole enam kindel. Püsti laskeasendiks võetakse vasaku jalaga samm ette ja pööratakse keha paremale nii, et vasak külg jääb laskesuunaga 35-45 kraadi alla. Jalad hoitakse otse ning põlvi ei tohi painutada taha. Jalad on õlgade laiuselt. Liiga lai asend tekitab pinget jalgades. Vasaku käega hoitakse kinni laesäärest
küünarnukk kehast eemal. Parema käega hoitakse tugevalt käepidemest, ning surutakse relva õlga. Parema käe tõstmisega saab tugevdada relva toetamist vastu õlga aga sellisel juhul võib käevarde tekkida laskmist raskendav lihaspinge. Iga mees peab ise leidma endale võimalikult hea laskeasendi. Kuna see on aga väga väsitav asend ei tohi laskja kaua sihtida vaid peab vahepeal relva alla laskma ja puhkama.
Vol2
mõtlemine, riietus, keha, relvad, asendid, päästmine, sihtimine, harjutamine, hingamine, pealelaskmine, tõste

Eelmisel korral puudutasime põgusalt kahte teemat – kulud ja mõtlemine. Kordame nüüd üle esmase mõtlemise üle ja asume tegutsema. Mõtlemine ja päästik
Seega alustame hea tuju ja pealehakkamisega. Alustame eesmärgistamisest ning siinses näidises võiks eesmärgiks saada 5 lasuga 40 silma seisva sea 100 m kujul. Antud eesmärk tähendaks sõltuvalt mehest 1-3 kuu pikkust harjutamist 2-3 korda nädalas. Eesmärgid paigas, asume esimese harjutuse juurde. Nüüd oleks abiks sangaga kilekott, milles nii kilo jagu kraami sees (või ka poolpehme kummipall, hunnik purustatavaid tikutopse). Harjutuseks on päästiku sujuva liikumise harjutamine. Seega sätime raskuse päästikusõrme padjale ja tõstame-langetame ühtlaselt raskust. Sellist lihtsat liigutust võiks nüüd teha igal võimalusel ning kilo oli vaid esimese korra tunde saamiseks hea mõõt. Aga naisega (Valga ja muu kandi naised siis meestega) poodi ja nimetissõrme otsas “träni” kandma! Vahelduseks saab kontrollida ja seadistada oma püssi – päästikule peab ulatama nimetissõrm ja seda mugavalt sõrmepadjaga (ilma, et sõrm liigselt kõveras või kaugusest pingul oleks). Oluliseks saavad käepideme kaugus päästikust ning ka päästiku kaal. Viimane tuleks seada võimalikult sarnaseks sellele kilosele kilekotile nii ühtlase liikumise, kui ka tõmbetugevuse poolest. Olenevalt relvamargist on vajalikud tegevused kuuskandiga keeramise ja lahtilammutamise-viilimise-vedruvahetuse-relvasepa vahel. Aga hea päästik on üks samm laskmise meeldivaks muutmise teel. Seega tasub nähtav vaev end mitmekordselt.

Asend:

Peale järjekordset koolituspäeva tekkis mul arusaam, et asendit peab hakkama õppima ilma püssita. Sest kõik püssid, sõltumata omadustest kippusid mehi üleloomulikult viltu vedama. Järelikult peame seisma õppima. Kujutagem nüüd ette oma selgroogu, mis sirge kui rehavars ja ulatub pea maani. Nüüd püüame seista sirgelt püsti ja sättida rehavarre võrdsele kaugusele mõlemast jalast. Jalad aga on õlgade laiuselt ning vaatavad keha suhtes veidi laiali. Keha ise aga on sihitava suhtes 45 kraadise nurga all. Lisasin ka kerge illustreeriva satiiri – see asend on alguseks ja soovituslik, sest igaüks peab hakkama oma asendit sellest edasi kohendama nii, et kehal oleks mugav ja endal hea lasta. Siiski, lapiti või risti märgiga ei tasuks olla. Aga nüüd tagasi kõige olulisema juurde. Keha raskuskese peab jääma sinna, kuhu suunab rehavars – täpselt kahe jala vahele. Ja jalal peab raskus olema võrdselt varvastel ja kandadel. Kui panna eraldi kaalud kandade ja varvaste alla, peaksime saama 4 võrdset näitu. Seda saab tunnetada kõigutades oma keha ja tunnetades raskuse muutumist. Harjutuseks ongi sirgelt seismine ja oma keha raskuse teadlikku suunamist sinna keskele. Sedagi saab teha “kusiganes”. Ning kui “iseseisev” seismine juba välja tuleb, tasub kätte haarata toidukott, hantel või muu raskem ese ning liigutada seda, jättes raskuskeskme paika.

Asendid:

Asenditest kirjutades pean pöörduma ka eelmistes lugudes toodud näidete ja illustratsioonide juurde. Tõmmates märgist sirgjoone endani, tuleks selle suhtes olla umbes 45 kraadise nurga all. Seda selleks, et säiliks tasakaal ning oleks võimalik samal ajal oma keha pöörata ilma, et see pingesse jääks. Prooviks võiks lugeja korra seista jalad õlgade laiuselt ning sihtpunkti suunas sihtides (parem veel, kui püssiga) ja proovida, kuidas saab keha tasapinnaliselt liigutada – nagu sihiks looma, mis jookseb sihtpunktist ümber laskja vasakule paremale. Jalgade asendit saab nüüd kohendada mugavuse järgi – nii, et oleks mugav sihtida nii seisvat märki kui ka liikuvat. Jalgade kaugus üksteisest – algasendist tuleb rohkem kokku panna neid, kui ei ole võimalik 75 kraadi ulatuses keha samal joonel edasi tagasi liigutada. Laiali rohkem jälle siis, kui liikumisel kaob tasakaal. Selline võiks olla asend enamasti püsti lastes (jahil). Ja eelmisteski artiklites kirjeldatud püstine seisak – nagu oleks harjavars selgroo asemel – teeb keeramise vägagi lihtsaks ja mugavaks.
Kui laskmisel kasutada abituge (olgu tegemist puu või kaikaga) peab algasend olema sama. Toetudes tekkinud n.ö. kolmandale jalale on tasakaalupunkt läinud ning märki laskjatel lehel asendiviga loetav. Seega tohib lisatoele toetuda vaid käe ja relva raskus (viimane osaliselt). Tegemist on abitoega ning see aitab vaid raskust vähendada. Lahtine kaigas peaks jääma ka maa suhtes igati risti – siis ei vaju ta ootamatus suunas. Esimene käsi on relva jaoks kandik – seetõttu ei tohiks relvast esimese käega kinni pigistada. Seega on esimene käsi justkui pehme laud, millele püss toetub. Päästikukäsi peaks aga relvast hoidma piisavalt kõvasti. Enda jaoks olen defineerinud tugevuse nii, et maksimaalse jõuga tõmme ja pigistamine piirini, kus päästikusõrm veel vabalt liikuma jääb. See on ka koht, kust hüpata mõttega korra relva juurde – nimelt on kaba jämedus käe jaoks sobiv vaid siis, kui haarata on mugav ning tõmmates ei hakka käsi libisema. Suurema käega meeste jaoks ei ole paljudel püssidel levinud lauge käeosa suureks probleemiks, kuid minu relva käepide peab olema üsna järsu nurga all. Sama on ka ümber kaba ulatumisega – suurema käega mehed võivad selle teha ka jämedamaks, mina lasin aga jupi puitu maha lõigata. Kaba tagumise otsa ülemine serv on ideaalsel juhul ühel joonel või veidi allpool õlajoonest. Mitte mingi patt ei ole hoida relva veidi viltu – rinnalihas ja sobiv soon õlas on ju samuti viltu. Pealegi on “saku lihasega” meestel hoopis mugavam relva tõsta veidi küljelt ja eestpoolt. Seda viimast on piltide-tekstiga küll keeruline seletada. Ise nägin sellist head ja mugavat tõstet Soome ühel 130 kg sportlaskuril. Aga tõstest tulevikus, enne tuleb püss õlga saada. Järgmine kinnituspunkt on põsk või ka “hambad”. Kaba peab vastu põske olema nii tugevasti, et läbi põse pea hammastega see tunda oleks. Pea ise olgu sirge nagu vaataks vaenlasele silma – ei mingit ettepoole või küljele koogutamist (kui relv seda vähegi võimaldab). Seega moodustub “kolmejalgne taburet” päästikukäe, õla ja põse vahele. Kui nüüd kogemata haarata ka esimese käega ikkagi relvast kinni, mida ka väga paljudel juhtub, tekib neljas toetuspunkt ning nagu enamus nelja jalaga taburette, kipub seegi loksuma, paraku lasu ajal. Meeldejätmiseks märksõnad: kandik, kolm punkti tugevalt kinni.

Sihtimine:

Ning seekordse jutu lõppu veidi sihtimisest. Alustame silmadega sihtimisest. Eelpool kirjeldatud seisuasend ning käed kõrval, kuid relv mõttes õlas. Ning nüüd saab kahe silmaga suvalist objekti vaadates seda mõttes sihtida. Tabavus peaks päris hea olema. Puulehed ja varesed ja … muudkui kukuvad. Asend, mõttes sihikul ja sujuv päästmine (ja ikka mõlemad silmad lahti). Seekordseid harjutusi saab teha pea kõikjal ning ajapuudus vast ise-endale liiga hale vabandus.
Hoiatus: järgige alljärgnevaid näpunäiteid omal riisikol, sest autor ei oma lasketreeneri tunnistust ega pole läbinud vastavat koolitust. Samas ei pane ta ka pahaks lugejatelt saadud tagasisidet.
Artiklisarja teemade loetellu kuulusid: mõtlemine, riietus, keha, relvad, asendid, päästmine, sihtimine, harjutamine, hingamine. Seni on kirjutatud veidi mõtlemisest, kehast ja asenditest, päästikust ning relvadest. Seekord asenditest, riietusest ning relvadest. Väga hea oleks kasutada ka eelmise artikli pilte, mis sobisid nii Reinule vastamiseks kui ka siia juurde. Õige asendi pildi koos illustratsiooniga kordan üle. Järgnevates lugudes kirjutan sihtimisest, tõstest, harjutamisest ning vastavalt saadud tagasisidele pealelaskmisest, hingamisest ja lõdvestumisest ning püüan täpsustada seda, mis seni segaseks on jäänud. Silm sihib, mõte laseb, keha hoiab. Oleme kõik harjunud mõttega, et püüame sihtida sihikuga ning kätega. Aga sihik on vaid vahend ning käsi mõtte pikendus. Nii keeruliselt kui see ka ei kõla on inimese silm see koht, mis suudab sihtida märki ning panna keha selle järgi käituma. Pingutades ja keskendudes sihikule unustame märgi. Nagu ühes eelnevaski artiklis soovitatud, proovige hakata erinevaid objekte silmaga sihtima ja mõttes laskma. Ning nii relvaga kui ilma lastes tuleb hoida mõlemad silmad lahti. Viimane nõuab küll eraldi harjutamist aga tulemus ehk keha enesekorrigeerimine tasub vaeva. Ka relvaga märki sihtides tuleb kõigepealt sihtida märki silmaga ja siis sihik relva ja märgi vahele paigutada. Põhirõhk ja keskendumine on märgil ning sihikut vahele sättides kolib sihtimismõte ajutiselt (tänu segavale objektile) juhtsilmalt teisele üle. Teoorias kerge, praktikas harjutamist nõudev. Sihtides, või enne märgile relva tõstmist, tasuks mõelda kolmele asjale (rohkemale keskendumine keeruline) ning need oleksid iga kord just need elemendid, mis kõige rohkem tähelepanu vajaks. Näiteks tugev õlgatõmme, sujuv päästmine ning keha tasakaal.

Vol4

Riided:

Kuidas püssilaskja riides peaks olema? Enamasti ei mõtle me ju sellele. Ja väga tihti on see esikülg, kuhu püss toetub, täis taskuid ja volte ning muid takistusi. Riided haakuvad kaba otsaga ning püssi õlga võttes on kaba ja õla vahel ebamäärane hunnik riideid. Ja iga kord erinevalt, proovi sa siis ühte kohta tabada. Seega peab laskma minnes (jahile minemine on seda ju ka) vaatama üle oma riided. Nii, et püssi oleks võimalik takistusteta õlga tõsta. Ka riidesort ning kaba tagumine ots mängivad olulist rolli. Riie peaks võimaldama kabal selle peal libiseda. Nii nagu erinevas hunnikus riidekuhi, tekib erinev mõju ka erineva paksusega riiete puhul. Kui me just ei võrdle T-särki ja puhvaikat, siis peaks erinevus küllalt mõistlikesse piiridesse jääma. Riided võiksid moodustada pigem jäigema kihi õla peale ning võimalust mööda sarnasema paksuse. Mõistuse järgi muidugi. Tiiruvestiga ei roni minagi metsa.

Relvad:

Siia teemasse saaks kirjutada vast järgmised 12 numbrit, kuid keskendugem vaid laskmise seisukohast olulistele punktidele. Jään ikka ja jälle seisukohale, et poerelvad on tehtud keskmise inimese järgi vastava tehase sihtklientuuri hulgast. Aga keskmine inimene on teadagi ühe rinna ja ühe munaga seltsimees. Seega sobib meist paljudele tehaserelvast väga erinev relv. Selle keskmise järgi suudame me end küll teatud piires kohendada aga ideaalsest sobivusest ja mugavusest võib see väga kaugele jääda.
Optika. Nagu juba mainitud, peab lastes pea olema sirge. Ja kui nüüd optika liiga ees, siis tekib paratamatult see ettepoole koogutamise vajadus. Sellest aga tuleneb tihti erinev pea asend püssi õlga võttes (ja prillikandjatel veel ka erinev tabamiskoht). Võimalusel tasub kaaluda optika nihutamist õiges suunas – lisaks lähemale toomisele muutub ka kõrgus. Ja optika kõrguse järel muutub põsetoe kõrgus. Olles selle vaeva läbi teinud võin kinnitada – sellise relvaga on oluliselt mugavam lasta. Eelpool sai mainitud ka inimese loomupäraselt viltust keha – selle järgi seatud optika ei ole mitte ristiga risti raua suhtes vaid veidi laskja järgi viltu keeratud. Sel viisil saab kohe püssi õlga võttes aru, kui too valesti istub.
Põsetugi. See on koht mis minul on enam-vähem tasa ülemiste hammastega. Aga tasub läbi mängida erinevaid asendeid, et õige leida. Siin on eelis reguleeritavate põsetugede omanikel, kuid vaev kulub asja ette.
Kaba. Käepideme kaugus õlast. Vanasti mõõdeti seda nii, et toetati kaba küünarnuki juurde ja prooviti, kuidas ulatub nimetissõrm päästikule. Mina olen seisukohal, et see on otsimise alguspunkt ning sellest vaid veidi lühem või pikem kaba ongi kõige mugavam. Tagumine ots peaks olema piisavalt libe, et saaks igas olukorras püssi õlga ilma riideid selle taha kuhjamata ning piisavalt kare, et mitte veidi viltusemas asendis püssi liikuma lasta. Esimese käe osa – kuidas kellegi ilu ja eetikameel kannatavad. Laskmiseks hea on selline, mille alla on kätt mugav kandikuna toetada ning ebamugav ümbert haarata. Klassikalised aga on küllalt kitsad ning kompromissi leidmine on …
Päästik. See on piisavalt raske, et lask juhuslikult ei toimuks ning piisavalt kerge, et mitte kogu tähelepanu raskele tõmbele kulutada. Kilone raskus päästiku tõmbeks oleks sobiv võrdlus. Mida kergem päästik, seda “ebamugavam” võib see olla (tean sportlaskureid, kellel nael selle külge pandud. Meie jahimeestena võime siiski pigem mõelda igas ilmas kasutamisele ja heale ning sujuvale liikumisele. Päästik ei tohi liikuda jupikaupa. Minu jaoks ideaalsel päästikul on seatud kummipadi täpselt päästmiskoha taha. Sellel ei teki lastes läbitõmmet, lihtsalt üks sujuv tõmme kuni seinani.
Kaal. Umbes 5 kg. Raske mees võib omale lubada kergemat relva. Siiski aitab raskem relv vähendada värisemist. Võib lausa kinnitada, et ka pika maa taha kandmine tasub end suurema stabiilsusega ära. Seda muidugi meie kodumaa pinnal. Lisakilo kordistub mägedes päris kiiresti. Kuhu raskust suunata? Kuna väga tihti tuleb püss märgile tõsta ja siis sihtida-päästa, pooldan raskuse sättimist võimalikult etteotsa. Tõste on lihtsam ja mugavam. Peaksin vaid seisvaid märke ja ilma kiire tõsteta laskma, sätiksin keskpunkti rohkem päästiku lähedale.

Pildid:

Hoiak uuesti, hea oleks, kui saaks peale joonistada. Tõmmata sirgjooned jalgade peale, selgroo kohale punktiir. Jalad märgi suhtes 45 kraadise nurga all.
Allkirjaks: Keha sirge, põlved lukus, relv kolmest punktist fikseeritud.
Pigistamine. Niimoodi kipub käsi relvast haarama.
Kandikul. Käsi ainult toetab relva alt.

Vol5

Hingamine:

Hingata tuleb nii, et see laskmist ei segaks ehk enne lasku püssi õlga võttes (liikuva märgi puhul enne küsimist) hingata normaalselt ning vahetult enne lasku hingata sisse ning veidi välja (see on minu meetod – kindlasti on mitmeid teisi). Seeläbi on keha saanud enne lasku normaalselt hapnikku ning ka lasu ajal ei tohiks tekkida õhu sisseahmimise vajadust. Kui lask kohe välja ei tule, tuleb hingamine kohe vabastada. Selleks, et uuesti sihtida, ei ole hingeldamine küll kõige mõistlikum lahendus.
Mis juhtub, kui hingamist kinni hoida? Kehal tekib hapnikuvajadus ning süda kukub kiiremini pumpama, et verest seda vähestki hapnikku leida. Aga näiteks 120 “pööret minutis” tegev mootor võib mitte ainult sihtimist vaid ka mõtlemist segada. Seega hingake rahulikult.

Pealelaskmine:

Pealelaskmine ja ka oma moona testimine on tegevused, millega on kerge veidi rappa minna või valesid järeldusi teha. Laskmiseks on vajalikud stabiilne alus ja istekoht.  Relv tuleb toetada näiteks liivakotile või mõnele muule pehmele ja samas jäigale alusele. Ideaalne on kasutada sellise kõrgusega lauda, et ise ei peaks selle taga väga küürus olema – kaba peaks toetuma õlale maksimaalselt sarnaselt seistes laskmisele – võimalikult suure pinnaga. Seega on relv liivakottidel, kuid märgile suunab selle ikkagi laskja õlg. Tee päästikuni peab olema vaba ja tõmmates päästikut piki püssi telge, ei tohi relv üheski suunas liikuda. Kõik lasud tuleks teha võimalikult ühte moodi ning kontrollides, et relv paigalt ei liiguks. Loomulikult tuleb veel jälgida optikat, et pilt püsiks ilma varjudeta.
Märkleht peab vastama optika suurendusele ja selle ristile – täppi, mis risti taha peitu jääb või joonistust, millel ristile kindlat pidepunkti pole, pole ka mõtet kasutada. Ideaalsel juhul saab optika risti mahutada täpselt mitme pidepunkti vahele.
Laskmine ise võiks toimuda pigem ühe lasu kaupa, lastes relval peale iga lasku jahtuda. Sellisel juhul saab teada raua-moona jooksu samadel tingimustel. Need mehed, kel vajadus lasta sama täpselt nii kuuma, kui külma rauaga, võiks sellise testi järel (seadistanuna risti ja leidnuna sobiva moona) sooritada nüüd mitu lasku järjest ja alustades külma rauaga. Pealelaskmist alustades tuleks kõigepealt teha paar lasku, et näha moona jooksmine. Seejärel on kõige lihtsam viis sihtida sihtpunkti ning keerata rist sinna, kuhu kuulid tegelikult jooksid. Veendumaks, et püss laseb õigesse kohta, tuleks teha vähemalt kolm lasku. Selleks, et teada saada, kuidas jookseb kuul ja püss, tuleb teha vähemalt 5 lasku sama moonaga. Muidugi, kui ise pole viguteinud ja kahel-kolmel esimesel lasul on 10 cm vahet, pole mõtet kõiki laske täis paugutada. 20 mm tihedus (5 lasu puhul) on jahimoona jaoks juba väga hea ja üle 50 mm on lausa kohutav. Seda hoolimata sellest, et laskja teeb reeglina hoopis suurema vea. Vigadel on ju komme summeeruda ning seda te vaevalt soovite.
Ka kõige ideaalsemat relva on mõtet paar korda aastas kontrollida. Ning kontroll on kohustuslik ka peale optika kinnituste pingutamist (kui oli mõni kinnitus veidi lahti), moona või selle osa vahetust (teine padrun, teine püssirohi või selle kogus, teine kuul) ning relva täiendust (summuti otsas). Ilma selleta on laskmine natuke loteriid meenutav.
Mis veel rääkimata jäi, on optika “loksumine”. Aega-ajalt kurdetakse, et optika rist vist liigub pealt ära. Selle teadasaamiseks tuleb teha paar lasku, laadida relv tühjaks ja põrutada kabaga vastu maad. Nüüd saab teha paar kontroll-lasku. Mõistlikult võib relva põrutada ka küljelt või alt ning teha seejärel veel proovilaske. Kõikumised tulevad tõenäoliselt selliste liigutustega välja. Teine levinud probleem on optika ise-eneslik järelreguleerumine. Ehk lastes ja keerates optikat peale on too mõne lasu järel veidi rohkem end keeranud. Reeglina esineb selline probleem odavamatel optikatel. Selle vastu aitab üle keeramine – keerates risti mingis suunas, tuleks keerata paar nõksu vajalikust rohkem ja seejärel ülearused nõksud tagasi.

Tõste:

Kui tihti me mõtleme, kuidas püss õlga satub? Väga paljude jaoks on see kui asi, mis ise toimib. Või siis mitte. Ja jahil on süüdi puuoks ning külgtuul ning kõik muu, mitte ainult see, kuidas relv õlga oli sattunud. Minge ja proovige teha tiirus laske nii, et kord on püss õlas korralikult, siis jupp allpool, siis kõrgemal, siis veidi vasakul ja veidi paremal. Mõni asend teeb lasu ajal valu ja iga asendi puhul kisub püss lasu ajal ise suunda. Püüdmatagi väita, et ta ka peale pikaajalist harjutamist metsas kiirustades samasse paika õlas jõuab, võib siiski kindel olla, et püss enam-vähem samas kohas. Miks siis mitte teilgi veidi proovida.

Vol6

Artiklisarja alguses oli juttu sellest, et relv sätitakse kinnisilmi õlga ja silmade avanedes peab püss peal ning optika selge olema. Seesama asend ongi õlgatõste harjutuse alguseks. Püss korralikult õlas tuleb tagumise käega relv alla lasta – nii küünarnuki kõrgusele. Ja siis jälle õlga tagasi. Samal ajal võiks esimene käsi paigale jääda. Ideaalne liikumine on siis, kui tagumine käsi teeb püssi tõsteks vaid ühe liigutuse – alt üles lõpetades relva täpselt õlga fikseerides. Ja tavapärane jahimehe tõste sisaldab mõlema käega relva liigutamist, liikumisi kõikides ja kõikvõimalikes suundades (tavaliselt ette, üles, tagasi õlga tõmmates ja siis esimest otsa alla lastes liigutades sama ajal pead ette, alla ja küljele korraga, tõstes õlga kõrgemale ja siis alla lastes vajuda). Kordan veel üle – ideaalsel juhul tõuseb tagumine käsi relvaga üles ning samal ajal on paigal nii õlg, kui pea ning ka esimene tugikäsi. Tasub kasvõi naisel lasta vaadata tõstet ning paluda kommenteerida, kus ja mis liigub kaasa. Kõrvaltvaataja abi püssitõste harjutamisel on igati abiks – vähe sellest, et inimene ise ei näe, mis ta teeb, inimene ei saa ka aru, kuidas ta keha tegelikult liigub (näiteks õlg veidi tõuseb ja pea ette koogutab). Lisaks eelnevale kodusele harjutamisele (te ju hakkasite kõik kodus harjutama), võiks sellist õlgavõttu harjutada iga kord, kui olete jahil kütiliinis kohale jõudnud ning jaht pole veel alanud. Siis ju situatsioon kõige reaalsem ja õiged riidedki seljas.
Harjutamisest H
Lõdvestumisest P

Liikuv märk:

Piisavalt keeruline vaid paberil edasi anda, kuis peab end sättima ja keerama. Aga kordan siin kohal üle kõikse põhilisema. Nagu muude märkide laskmisel, on siingi eelduseks laskja stabiilne asend – ainult nüüd peab stabiilsus säilima sihtimiskoha muutumisel. Ise olen seni soovitanud võtta õlgadelaiuse hargi ja keerata jalad 45 kraadise nurga alla võrreldes märgi liikumisjoonega. Mitte siis küljega ega paralleelselt märgiga. Vanemad treenerid on mind parandanud ja viidanud kirjanduses ja õpikutes leiduva 60 kraadise nurga poole. Põhjenduseks võimalus keeramisel ettepoole vajuda. Ega tegelikult sel esimesel otsimise lähtekohal ma nii kriitilist rolli ei näe. Nimelt võtan esialgses asendis asendi sisse, sihin märki, sulen silmad ja liigun märgi teljel kuid oluliselt suurema amplituudiga edasi tagasi, vähendades keeramise amplituudi. Ja kuskil jääb käsi seisma – silmade avanedes näeb sihtimiskohta, mis reeglina ei ole see esialgne. Küll aga on see keha jaoks sobivam. Vastava asendi kohandan nüüd sihtimiskoha poole ja proovin uuesti. Ja jalgade asendit kohandan samuti, kuniks keha märgijoonel vabalt ja mugavalt keerata saab.
Teine oluline asi oli pööramine ja keha telg. Raskuskese peab liikuva märgi laskmisel jääma kahe jala vahele ja pööramistelg keha keskele. Ning sihtimisel keeravad keha ja püssi puusad, mitte eespool olev käsi. Ka asendi otsimisel tasub tunnetada, et keha liiguks keskteljel (silmad kinni on seda ka lihtsam tunda) ning puusad ja õlad koos.
Viimane ja samas lasu tulemust enamuses määrav asi on õlgatõste. Sättige püss õlga ning laske alla vaid päästikukäsi – ja tõstke püss õlga tagasi. Ja tehke seda aeglaselt – aeglaselt ja rahulikult õlga tõstes ei ole vajadust relva tõstmisel tõmmelda ja pikalt sihtimiskohta otsida ning õlgarapsimise vaimus kaasa kõikuda.

Päästmine:

Päästmisega saab lasu nii ära tõmmata kui ka päästa sobivas kohas. Kõige ideaalsem olekski mõne lasketreeneri juuresolekul seda harjutada. Põhilised eesmärgid on näpu ühtlane liikumine ja päästikunäpu sõltumatus ülejäänud käest. Ehk siis ei tohi päästmisel olev võmme mõjutada relva asendit. Kui relv pole korralikult õlas, liigub ta juba ainult päästikule surve avaldamisel. Ja kui päästikukäsi liigselt krambis, kandub ühe sõrme liikumine kogu käele. Harjutamiseks ongi kõikse paremad liivakotilt laskmised, kus sihtimisele pole vajadust oluliselt keskenduda. Aga ilma harjutamiseta päästmist selgeks ei saa. Ning päästik peab olema sujuv ja liikuma jõnksuta – tehke oma päästikud korda!

Sihtimine:

Nagu ka enne olen öelnud, et silm sihib ning keha teeb lasu ise. Märki tuleb sihtida kahe silmaga ning seda juba enne relva tõstmist. See, et vahepeal ühest silmast pilt kaob, tänu sinna vahele tükkivale sihikule, on täiesti normaalne ja juhtsilm võtab pildi taastumisel töö ikka üle. Sõltumata sihiku tüübist peab kontsentreerumine olema märgil. Optika rist ning kirp-sälk peaks jääma teisele kohale. Ehk siis tulema sihtpunkti ja silma vahele. Kontsentreerudes sihikule, on kontrolli kadumine märgi üle liigagi kerge kaduma.

Lõpetuseks:

Sihtige silmadega märki, hoidke püss tulevalt õlas ning päästikunäpp vaba ning esimene käsi toetab relva vaid alt. Keha püsigu tasakaalus ning relva liigutagu märgil puusad. Nii lihtne see ongi, või siis keeruline … . Ja enne metsa käige tiirus – teadke alati kuhu laseb teie püss ning kuidas jookseb moon.

Autor Arles Taal
Silma Laskurklubi

 

Nagu ka enne olen öelnud, et silm sihib ning keha teeb lasu ise. Märki tuleb sihtida

 

 

Laskmise kõrvale laskuritest

Oma jahipraktilise laskmise (mõeldes siinkohal laskmist vintraudsest relvast) juures kuuleme aeg-ajalt “elutarka” kommentaari, et kui nüüd “päris sportlaskurid” tuleks, oleks meie paremik lõpp-protokolli nimekirja lõpu. Õnneks pole jahimehed hirmust laskmist pooleli jätnud. Võrreldi ju oluliselt erinevaid asju. Igatahes ei ole jahimärgid laudauksed ja jahilaskurid …
Teisest küljest on jahindusringkondades meid, kes jahipraktilist laskmist rohkem harjutavad ka “sportlasteks” kutsutud. Mõlemal puhul kumab eelkõige kadedusega vürtsitatud väiklus. Seepärast tuligi mõte neid asju selgemaks rääkida. Kui jahimees õpib ja harjutab laskmist siis seda ei tohiks küll kuidagi ironiseerida. Vastupidi, kurb ja hale on hoopis see, mida näeme laskekatsete vastu võtmisel ja veel hullem väga paljudes jahisituatsioonides. Kui aga päris sportlaskureid ja jahipraktilisi laskjaid (edaspidi jahilaskjaid) võrrelda siis heitke palun pilk peale järgnevatele detailidele. Lihtsuse huvides olen võrdluse aluseks valinud vintrelvast seisvate siluettide laskmise 100 m kaugusel asuvatele märkidele (4 erinevat asendit) ning sportlaste harjutusest 3*40 lasku harjutused 3 asendist 50 m ja 300 m kaugusel olevate märkide pihta.

Märklehed:

Alustuseks võrdlus märklehtede abil. Selgitav tabel on siin kõrval. Põhimõtteliselt on tabamisala 10 punkti ring jahimärgil 3-4,8 korda suurem (viimastel Euroopa MV kasutatud märkidega võrreldes 2,7-4,3 korda) kui sportmärkidel. Väiksem erinevus on 300 m märkidega ja suurem 50 m märkidega. Neist esimestega võrdlus on vast asjakohasem, kuna nii 300 kui 100 m märkide puhul saab arvestada kuulile mõjuva ilmastikuga. Jõudes 8 punkti alale on erinevus vähenenud vahemikku 2,5-3 korda. Lepime nüüd kokku, et sellises vahemikus erinevusi me enam laudaukseks ei kutsu. Sama hästi võib ühekordse maja kõrval asuvat kolmekorruselist pilvelõhkujaks kutsuda.  Kui nüüd võrrelda loomaga, siis 100 m jahimeeste märklehtede puhul on 10 punkti ala looma südame asupaigas ja selle suurusega ning 8 punkti ala sisse peaks jääma need alad, millesse tabamuse korral loom ikka maha jääb. Käelt selgroo pihta laskjatele (olete ju kuulnud küll neid jutte: “sihtisin selgroo pihta, mujale ei saanud lasta, mis ta tühi oli vast 100-150 m meetri peal”) panen välja eriauhinna, kui nad tiirus 10 lasku märklehel “selgroo” pihta järjest teevad.

Riietus:

Jahilaskja laseb oma võistluse reeglina täiesti tavaliste kingade/tossudega. Jalas vabaaja püksid, dressid või teksapüksid, mis lasevad jalal hingata ja saku lihasel mõnusasti üle värvli paista. Seljas särk, peal jahedama ilmaga fliis ning kõige peal vabalt rippuv vest. Kindaks on paks käe nahk ning kõrvu kaitsevad klapid/tropid. Ongi kõik. Ahjaa, enamus kannab ikka sokke ka.
Sportlaskur kannab ka sokke. Riietusesemetel on sarnaseid nimesid ka. Kingad on ilma kontsata, sileda tallaga ning hüppeliigest maksimaalselt fikseerivad (nii, et saaks lasta ka põlvelt asendist). Enne laskmisülikonna selga ajamist pannakse selga pesu, mis laseb kehal hingata ning ei lase pealisriietel nahka hõõruda või liigesekohtades verd kinni suruda. Püksid on jala ümber, käivad takjariba või lukuga (enamasti) koos, kaetud põlvede kohalt täiendava pehmenduse-jäigastusega ja tehtud jäigast purjeriidest ning toetavad lisaks jalgadele ka selga. Saku lihast ja istmiku pehmendust ahistavad need tuntavalt. Igatahes on kinnitatud pükstega selg ise-enesest sirge ja jaladki paigas. Tiirus on sellistega liikuvaid naisterahvaid eriti kurb vaadata – muidu kena inimene aga liigub nagu puuhobune (nagu kõik kel laskeülikond seljas, isegi kui lukud veidi lahti). Nüüd jaki juurde, õigemini jope. Seegi on samast purjeriidest ning õla ja küünarnukkide kohalt paksenduste-pehmendustega. Pannes jope eest kinni on kummardamine tegevus, mida sooviks unustada. Üleüldse on painutamine pigem tugev harjutus lihastele. Selg saab veelgi täiendavat tuge ning kogu keha vormitakse jope järgi jäigemaks. Varrukad on mugavad kõverdatud küünarnukkidega ning isegi toetavad veidi seda asendit. Eks ma natuke pingutasin jäikuse kirjeldamisega üle ka – riietel on painde-jäikuse ning kinni olemise piirid ette antud ning neid kontrollitakse 5 ja 10 kg raskustega. Igatahes kinnitavad laskurid ise, et need toetavad jalgu, põlvi, puusi, selga, õlavöödet, käsi ja üldse kogu asendis olemist. Asi, mida teevad pehmendused veel on südamelöökide summutamine – läbi õlapehmenduse ja käes oleva väga paksu kinda jõuab relvani vaid suuresti vales tempos olev pulss. Jah, kinnas veel kirjeldamata – siuke suur, paks ja väljast jäik, seest pehme asi ta on. Panevad sportlaskuridki klapid pähe ja tuld.
Jahimehi seob ka riietusest eelnevaga mõni ese. Sokid ja külmal ajal ka pikk pesu, see ei lase külmal ihu hõõruda. Kinnaski tihti soojenduseks käes. Ka toetavad head jahisaapad jalga ning hüppeliigest. Ülejäänu on lihtsalt kihiline riietus ning loodetavasti takistustevaba õlapiirkond. Sõnaga, riietus peab mugav, hingav ja soe olema.

Relvad:

Jahirelvad on enamusel meestel pigem kerged kui rasked, pigem jäigema kui pehmema päästikuga ning reeglina sellised, nagu neid poest müüdud ja keskmise inimese järgi ehitatud on. Sees jahimoon, mis vast reeglina jookseb 100 m peal 5 cm ringi. Relv reeglina 3,5 kuni 4,5 kilo, päästik 0,6 kuni 3 kilo.
Jahilaskesportlased püüavad oma relvi veidi sättida. Alustatakse kaalu suurendamisest maksimaalse 5 kg suunas. Järgmine muutmise koht on päästik – see on tehtud sujuvamalt liikuvaks ning endale sobivale raskusele. Väike hulk jahimehi on hakanud kogu püssi oma keha järgi kohendama – käepideme nurk ja põse kõrgus, optika kaugus ja püssilae laius. Parimal juhus seatakse veidi ka püssi tasakaalu. Kõige paremal juhul on relv kohendatud oma kehaga enam-vähem vastavaks. Võistlustel käivad mehed valivad ka moona – sõltuvalt mehest jäädakse rahule moona-püssi tihedusega mis on vahemikus 8 – 15 mm. Fännid ja paremik rahulduvad kuuliaugust napilt suurema tihedusega.
Sportlaskuritel jookseb sportpüssi moon ühte auku. Täpselt. 300 m võistlusmoon püütakse valida 10-15 mm ringi kokku jooksma. Püssi on mehed aga millimeetripealt keha järgi sättinud: olenevalt harjutusest on kaba tagumine ots relva pikitelje suhtes nurga all (vasakule-paremale) või mitte, keeratud üles alla, ülemine alumine ots nurga all ja kaugus keha suhtes paigas. Põsetugi seatud jälle põse järgi, püstolkäepide käe järgi ja päästiku kaugus, pöördenurk kõik selle viimase järgi seatud, päästiku raskus olenevalt harjutusest minimaalne või 1,5 kg võrdeline. Relva kaal sõltuvalt harjutusest 5,5 või 8 kg.

Treenitus:

Heal tasemel sportlased teevad nädalas vähemasti 4 treeningut (ikka aasta läbi). Olemasoleva taseme hoidmiseks piisab kahest. Peetakse treeningpäevikut ning koostatakse treeningukavasid. Treenerid jagavad õpetusi, teevad tulemustest järeldusi ja suunavad vastavalt sellele sportlast. Enne võistlust abi ja nõu nii relva kui keskendumise juurde (kui sportlane seda vajab). Nagu ikka pärisspordis.
Jahilaskjatel heal juhul mõni nõuandja on. Paremikul nädalas 2 trennikorda ja seda vaid soojal perioodil. Vähesed võtavad kätte ka külmal ajal õhupüssi süstemaatilise trenni tegemiseks. Nõuandja võib sattuda võistlustegi ajal oma teadmisi pilduma, kuid reeglina on selliseid mitmeid (nagu mina näiteks) ning igal erinev nõu varuks.

Saa siis sotti:

Jahimehe nõuandjaks on tihtilugu kaasjahimees. Reeglina jahimehest vanem ja elukogenum. Nõuandmise juures tema oma oskused, teadmised ja tase tähtsust ei oma. Tuleb kõik, mis teistelt kuuldud ja “teoorias mõeldud”. Natuke ülepingutatud aga noorjahimehena isegi igasuguseid  imelugusid kuuldud.
Kokkuvõte
Kuna sportlased treenivad rohkem, teadlikumalt ning õpitud juhendamise all, on reaalne nende paremus laskmisel. Seda isegi siis, kui panna mehed kasutama sama tehnikat. Tõenäoliselt on vahed väiksemad jahisportlaste relvast ja harjutust laskmisel, sest sportlaskmise varustuse eeliseid ei oska ju ilma harjutamata kasutada.  Eks sportlaskuritelgi tekitavad meie kaikad mõningast segadust. Aga 5 kordne erinevus ei pruugi ka tulemustel olla. Mõned sportlaskjad on ilma igasuguse üleolekuta meie harjutusi proovinud ning tänu heale treenitusele on neil lihtsam häid tulemusi saavutada. Loodan, et lugejal tekkis veidigi parem arusaam alade erinevusest ning võrdlemise keerukusest. Või nagu laskjad ise ütlevad (kõigis kolmes grupis), et neid ei saagi võrrelda. Igaüks on omal tasemel nii hea kui oskab ning jahilaskjad sportlastega tüli (ja vastupidi) ei nori, pigem käivad kenasti nõu küsimas.

Arles Taal

 

 TEKST: ARLES TAAL SILMA LK

oktoober 2018
E T K N R L P
« sept.    
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  
Arhiiv
Lahtioleku ajad
Esmaspäev 9.00-14.00
Teisipäev suletud
Kolmapäev 13:00-18:00
Neljapäev suletud
Reede 9:00-14:00
Laupäev suletud
Pühapäev suletud