Üle mitme aasta saame tänavu taas nautida normaalset Eestimaa talve. Kohev lumi ja parajad miinuskraadid on aga mõned loomasõbrad muretsema pannud ja nii on levimas üleskutsed minna metsloomi aitama.
Igasuvisel heinateo ajal tuleks olla ettevaatlik, sest heina sees võivad peituda metskitse talled või ka teiste loomade ja lindude pojad.
“Heinatööde tegemisel tuleb olla tähelepanelik ja arvestada võimalusega, et heina sees võivad peituda metskitse talled või linnupojad. Loomadel-lindudel on pojad kasvamas, mistõttu suureneb võimalus et põllumajandustehnika ja loomade-lindude järelkasv satuvad kokku. Et ära hoida loomade vigastamist või hukkumist, selleks kasutavad põllumehed erinevaid niitmistehnikaid, nagu näiteks lageda poolt metsapoole siis põllu keskelt põllu äärte suunas ja muu selline,” selgitas EJSi tegevjuht ja jahindusbioloog Tõnis Korts.
Kitsetalled, halljänese pojad jt loomad võivad olla pika heina sees ning ei pruugi põllumasinaid märgata või kuulda. Sestap tuleks olla tähelepanelik ning võimalusel kokkupõrkeid vältida.
“Näiteks kuni paarinädalaste metskitse tallede puhul tuleb arvestada sellega, et sellises vanuses nad ei põgene, vaid suruvad ennast maad ligi,” ütles Eesti Maaülikooli dotsend ja ulukibioloog Tiit Randveer.
Juhul, kui näete, et loom-lind on hätta sattunud, tuleks helistada Keskkonnainspektsiooni valvetelefonile (1313).
Allikas: Ejs
The post Heinatööde ajal ettevaatust metskitse talledega first appeared on Viljandimaa Jahimeeste Liit.]]>Maanteeameti ja EJS-i koostöös valmis video sellest kuidas käituda, kui metsloomad satuvad teele.
“Nüüdseks pea 2 aastat aktiivset tööd, on Maanteeameti ja Eesti Jahimeeste Seltsi, aga ka Keskkonnaameti ja Keskkonnaagentuuri koostöös viinud märkimisväärsete tulemusteni. Valminud on õpetlik video ning peagi on aga oodata olulist lisa,” selgitas EJSi ”Ulukid teel” projektijuht Urmas Salmu.
Õpetlik video suunab tavaliiklejaid kuidas ohutult käituda ja milliseid suuniseid järgida ning räägib sellest, kuidas metsloomad võivad käituda.
Allikas:EJS
The post VIDEO: Metsloomad teel – kuidas käituda? first appeared on Viljandimaa Jahimeeste Liit.]]>Vastavalt jahikalendrile algas oktoobriga aju- ja koertega jahi hooaeg. Jahimeestele on see aktiivse sõraliste küttimishooaja algus ja seetõttu väga oluline.
Sõralistest kütitakse meil põtru, punahirvi, metssigu ja metskitsi. Metssigu küll sigade Aafrika katku tõttu vähem. Eestis kütitakse suurulukeid valdavalt seltskonnaga ehk siis ühisjahil. Ühisjaht on suur rahvuslik väärtus, mis ühendab eri rahvusi ja ühiskonnakihte. Öeldakse, et saunas ja jahil on kõik võrdsed. Loevad vaid jahimehe oskused ja see teebki ühisjahist väärtuse. Jahimehe praktilisi jahioskusi ei saa osta raha eest, need omandatakse ise ja vanemate kaaslaste abiga, mis omakorda kindlustab põlvkondade vahelise seose. Ühisjahil on ka vähem nii eetilisi kui ka seaduse rikkumisi. See tuleneb suuremast sotsiaalsest vastutusest ja kontrollist.
Eestis on kehtiv suurulukite majandamise ja hooldamise süsteem läbi jahipiirkondade, mis antakse riigi poolt valdavalt MTÜdele kasutada. Arvestades, et keskkonnakaitse ja looduskaitse põhimõtted muutuvad üha tähtsamaks, on Eesti eesrindlik ja läbipaistev suurulukite kui elusressursi majandamise korraldus eeskujuks kogu Euroopale. Meie loodust ilmestab ulukiliikide lai spekter ja populatsioonide hea seisund, mis on tagatud suurtel aladel majandamisega.
Vanal „Kalevi“ Jahimehe liikmekaard kaanel on kiri: Kes ei hoolitse kasulike ulukite eest, sellel ei ole õigust ka jahti pidada. Vaatamata sellele, et jahipidamine on võrreldes eelmiste kümnenditega muutunud, on ta oma olemuselt sama ja jahimehed naudivad seda tegevust nii nagu vanal ajal. Jahipidamine algab uluki eest hoolitsemisega, tema kaitsega, soolakute ja söödapõldude rajamisega. Küttimise moment on jahipidamise kui protsessi juures väike detail. Paraku just seda viimast üritavad jahist mitteteadvad ja mittemõistvad inimesed rõhutada. Siin on väljakutse jahimeestele: tuleb rohkem oma tegevusest teada anda.
Jahipidamine oma detailides on küll vaikiv kunst, aga jahinduse olemust tuleb kaaskodanikele selgitada. Tuleb mõista, et loodusressursside kasutamine on meie kõigi ühine asi. Puhas loodus on saanud inimõiguseks ja seetõttu on ühiskonnal õigus teada, mis metsas toimub ja miks toimub. Ja meie kohus ja miks ka mitte privileeg on seda selgitada.
Jahimehed ajavad oma asja sära silmades ja nad teavad, et käivad õiget rada. Jahimehed ootavad avalikkuselt mõistvat suhtumist, küttimise mahud tulevad tellimusena just ühiskonna poolt. Need on jahimeestele kohustuslikud ja seetõttu ei oleks õiglane pahandada nende jahimeestega, kes korrektselt jahti peavad. Meie Eesti ei ole suur, aga meid pole ka palju ja seetõttu on lootust, et mahume siia kõik ilusasti ära.
Aju- ja koerajaht paneb loomad rohkem liikuma. Teedel tuleb autojuhtidel olla veel tähelepanelikum. Looduses liikujale, seenelistele ja marjulistele on paslik meelde tuletada, et eriti nädalavahetustel, kui ajujahid toimuvad, tuleks olla metsateedel tähelepanelik, eriti siis, kui märkate punastes või oranžides vestides mehi ja naisi askeldamas. EJS on soovitanud jahiseltsidel kasutada teede ääres ajutisi hoiatusmärke „Ettevaatust jaht“. Kui olete sattunud jahipidamise piirkonda säilitage rahu ja olge nähtav. Mitte mingil juhul ei tohi varjuda. Olge nähtavad ja teid märgatakse, raadio teel katkestatakse jahipidamine, kuni pole tagatud ohutus. Kuna jahimeestel on käimas „jahiohutuse aasta“, siis on ohutuse teema eriliselt luubi all.
Sellised mõtted 1.oktoobril.
Ega muud kui sära silmadesse ja kivi kotti alanud jahihooajal!
EJS
Allikas: ejs.ee
The post 1.oktoobril algas aju- ja koertega jahi hooaeg. first appeared on Viljandimaa Jahimeeste Liit.]]>Üle mitme aasta saame tänavu taas nautida normaalset Eestimaa talve. Kohev lumi ja parajad miinuskraadid on aga mõned loomasõbrad muretsema pannud ja nii on levimas üleskutsed minna metsloomi aitama.
The post Kui inimene teeb loomi aidates kurja first appeared on Viljandimaa Jahimeeste Liit.]]>
Augustiga alanud karujahihooajal lubas Keskkonnaamet küttida Eestis 51 karu. Küttimismaht jaotati maakondade lõikes ja sellekohane informatsioon on meie kodulehel olemas. Samuti oleme vastavalt andmete kättesaamisele andnud küttimise tulemustest perioodiliselt liikmetele teada. Mis aga arvude ja diagrammitulpade taga on pakub enamikule kindlasti rohkem huvi. On ju jahipidamine ka suhtlemine loodusega, positiivne emotsioon ja põnevad kogemused. Just seetõttu oleme aeg- ajalt palunud õnnelikel küttidel ka EJS meedias sõna võtta ja oma elamusi teistega jagada. On ju jagamise rõõm topelt rõõm. Kahjuks tuleb tõdeda, et osavad kütid on osavad metsas, aga kirjapulka ei soovita tihti käes hoida. Aga ega sellestki midagi hullu pole. Pöördusime palvega ühe õnneliku küti poole Viljandimaalt, kelleks oli seekord tuntud mees ja valiklaskmise edendaja Viljandimaa Jahimeeste Liidu (VJL) juhatuse esimees Priit Vahtramäe. Priit küttis VJL Lembitu JS maadel üksiku emakaru, kes kaalus 204 kg. Lembitu maadel ei ole enne karu kütitud. Küsisime toimetuse poolt, kas tegu oli õnneliku juhusega?
Küti enda sõnul oli see talle elus kolmas võimalus, kui karu oleks võimalik olnud küttida. Esimesel kahel korral puudus selleks luba, sellel korral aga realiseeris ta oma võimaluse. Ühel Lembitu jahiseltsi jahimehel oli ka eelmisel aastal võimalus karu küttida, kuid maakonna küttimismaht täitus ja trofeeks jäi kuninglik hetk mälus „karu lippamas metsas poole.“
Vahtramäe sõnul tuleb talle osaks saanud võimaluse eest tänada Dianat, sest sellist võimalust ei teki igaühel. Mees on täis usku, et see võimalus tekiks tuleb loodusele rohkem anda, kui sealt tagasi saad. Juhuseks hindab Vahtramäe seda, kui vahel millegi sisse astud.
Edasi Priit Vahtramäe: „Selleks, et olla õigel ajal ja õiges kohas, pead õppima loodust ja loomade käitumist kümneid aastaid ja olema targem ja kavalam, kui rebane. Lembitu JS maadele ilmusid karud kevadeti alles 2009 aastal. Enne seda oli piirkonnas karu nähtud ainult 2 korda. Alates 2010 aastast panime rõhku vaatluskaartide täitmisele ja kõik karu külastused jahimaadele said fikseeritud ning 2010 aastal oli külastusi juba 26 rida. Sealt edasi olid karud igal kevadel lume sulamisjärgselt meie söödaplatsidel tavalised külalised, seda aga kuni juulikuuni, siis nad lahkusid. Selle aasta algusest aga saime kirja märke ühest pesakonnast, kes talvitus meie jahimaal. Ju siis oli meie piirkond neile sobiv ning ka karud said aru, et Lembitu JS maadel on 1. märtsist kuni 01. juunini väga rahulik ja turvaline elu metsloomadele, sest sellel perioodil jahti ei toimunud ühelegi suurulukile. Looduses on järglaste ilmaletoomise aeg ja selleks pakkus meie jahiselts neile rahu. Oleme veendunud ,et see trofee on tänu kõigile meie seltsi jahimeestele, kes on nüüd juba viies aasta rangelt jälginud kõikide suurulukite valiklaskmist, mis on andnud meile tubli õppetunni ja tõestab seda, et kui väga tahta, siis on kõik kokkulepped ja nendest kinnipidamised võimalikud.“
The post Karujahist ja muust. first appeared on Viljandimaa Jahimeeste Liit.]]>
Enamikus jahindusorganisatsioonides kütitakse esmajoones korralike sarvedega pulle. Järelikult ei saanudki tekkida isendeid, kes kannaksid Alaska habet ja kellel oleksid korralikud sarved.
Franz Reidolf, kes oli diplomeeritud metsateadlane ja rahvusvahelise jahindusnõukogu liige, kirjeldas 1938. aastal ilmunud “Jahinduse käsiraamatus” põdra välimust nii: “Kurgu all kasvab “habe”, so lihaserikas moodustis eri loomadel mitmesuguses pikkuses ja kujus, mis kaetud pikkade jämedate karvadega. Pullil on see “habe” suurem ja tüsedam kui lehmal; noorel pullil pikem kui vanal.”
Professor Harry Lingi raamatus “Põder” (1981) kirjeldatakse lõua all asetsevat “habet” selliselt: “Lõua all ripub pikkade karvadega kaetud nahavolt; selle nn habeme pikkus võib pullidel ulatuda kuni 40 cm-ni, lehmadel on see lühem.”
Meie oma põdrauurija Jüri Tõnisson kirjutas ajakirjas Eesti Jahimees 2011. aasta septembri-oktoobri numbris (lk 20–21) väikese loo tutvustamaks habemetüüpe, mida oli analüüsitud 2010. aastal kütitud loomadel. Tõnisson iseloomustas habet nii: “Pullide eristamisel on palju abi nende käitumise, kuid ka välimuse tundmisest. Üks tunnuseid on habemelaadne nahakurd kurgu all.” Kokkuvõttes toodi välja, et habemeist eristati kolme tüüpi: 1) P – pudeljad eri pikkusega; 2) K – kolmnurkse profiiliga; 3) ÜR – ümarad või rombjad eri pikkusega, kuid mitte ükski tagaosas paikneva väljasopistisega, ehkki looduses neid leidub. “K-tüüpi habet on igas vanuses pullidel, harva ka lehmadel. Kui habe on kolmnurkne, ent sarved suured, ka siis võib olla tegemist noore või vana pulliga.” See on kogu teave, mida jahimeestele on habeme kohta öeldud.
Minu hinnangul on habe väga oluline just loenduste läbiviimisel enne jahihooaega. Oluline on selle pikkus ja kuju, mille abil on võimalik eristada, kas ühes piirkonnas asuvas kolmes loendussoolakus käivad üks ja sama lehm kahe vasikaga, vasikata lehmad või hoopis pullid. Pulle on lihtsam määrata, sest lisaks erinevale habemele on neil ju peas sarved, mida on lihtsam eristada.
Alaska habe
Kirjutamata reegel ütleb, et 99 protsendil juhtudest on laia Alaska habemega pullidel ka korralikud sarved. Kust tuli nimetus “Alaska habe”?
Pole eriti suupärane öelda, et põdral, kes käis soolakus ja jäi pildile, on K-tüüpi habe. Seega panime uueks nimeks “Alaska habe”, kuna Youtube’i videotes on enamik võimsate sarvedega pulle just laia kolmnurkse K-tüüpi habemega. Erinevus Eesti pullidest on, et Alaska põdral on habe mitu korda suurem. Ja mis reegel see on, kui pole erandeid! Erand on kindlasti EJS-i väljakuulutatud rajakaamerate pildivõistluse võidutöö, kus põdrapullil on samasugune habe nagu Alaska pullidel.
Olen loomi rajakaameraga jälginud ja loendanud juba kümme aastat ning pilte on sadu, et teha võrdlusi ja analüüsi. Esimesel seitsmel aastal paraku seost korralike sarvede ja Alaska habeme vahel ei märganud. Nüüd arvan teadvat, miks see nii on. Enamikus jahindusorganisatsioonides kütitakse esmajoones korralike sarvedega pulle ja alles jäetakse nn Pulga-Jukud. Järelikult ei saanudki tekkida isendeid, kes kannaksid Alaska habet ja kellel oleksid korralikud sarved.
Range valik
Alates 2011. aastast oleme põtru rangelt valinud ja jätnud kasvama kõik 2,5–5,5-aastased tugevate sarvedega (harude arvuga alla 5 + 5 haru) loomad. Eeskätt just selleks, et suurendada pullide vanust. Küttimine on näidanud, et meie laskelimiidi juures (9 pulli) on viimasel neljal aastal olnud piisavalt pulksarvedega noorpulle, keda küttida.
Kui meil on 22 pulli ja neist 11 on kehva sarvearenguga ning laskelimiit on 9 pulli, siis laseme eelkõige just neid ja anname paremate sarvedega isenditele ühe lisa-aasta. Pull kasvab suuremaks ja vanemaks ning valikute tegemine muutub lihtsamaks (vt tabel). Oleme viimased neli aastat küttinud kehvakesi, kuid otsa nad ei saa. Niikaua kui on, kelle hulgast valida, tuleb anda tulevastele potentsiaalsetele pullidele eluaastaid juurde. Seda enam, et jahimeeste enda tehtud vigade tõttu on pullid jäänud väiksemaks ja esimese aasta sarved kiduraks. Korralik sarv meie valikutes tähendab, et need on sümmeetrilised, laiemad, kasvavad risti peaga ja sarvede minimaalne laius 2,5-aastaselt on olenemata harude arvust 60–70 cm.
Kolmandal aastal pärast sellist ranget valiklaskmist oli juba võimalus jälgida soolakutele seatud rajakaamerate abil pulle, kellel oli Alaska habe ja kes on kerelt umbes 100 kg raskemad. 99 protsendil juhtudest on neil ka head sarved.
Kui üldjuhul on ajust väljatuleva pulli sarveharusid raske lugeda – kas tal on neid kolm, neli või viis –, siis küti valik muutub lihtsamaks, kui jälgida jooksva looma habet. Lasketiirus harjutame ju jooksva looma tabamist, sihtides habeme piirkonda. Kui sihtida ning on näha, et pullil on Alaska habe, siis jäetakse lask tegemata, et mitte eksida. Kui aga tuleb pull, kellel on sarveharusid juba 5 + 5 ja enam, siis selle tunneb iga jahimees ära.
Iga erand kinnitab reeglit. Nii juhtus ka tänavu, kui pildile sattus 4 + 4 sarveharudega pull, kellel olid korralikud sarved, kuigi habe ei olnud Alaska tüüpi. Samuti ei ole me täheldanud ühtegi 1,5-aastast pulli, kellel oleks olnud Alaska habe. See habemetüüp puudus ka lehmadel.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et põtrade habe on jahimeestele väga oluline, sest see annab võimaluse loomi eristada ja küttimisel valikuid teha. Kui näed optikas pulli, kellel on Alaska habe, siis jäta sõrm sirgeks seni, kuni see pull saab vähemalt 6,5-aastaseks. Neli aastat oodata on lühike aeg. Selle jõuab igaüks ära kannatada, kui ainult soovib.
TEKST PRIIT VAHTRAMÄE, Lembitu jahiseltsi jahimees
Mis on põdrahabeme roll?
Mida sügavam huvi, seda rohkem inimene põdras näeb. Mis on põdrahabeme roll põtradele ja mis inimesele? Kommenteerib Jüri Tõnisson KAUR-i ulukiseire osakonnast.
Nagu erialakirjandus, nii osutasid meiegi jahimeeste 2010. aastal kogutud sadakond näidist habeme suuruse ja kuju varieeruvusele. Tegemist on põtradel kurgu all paikneva eri suurusega pudelja või lapiku, pealt pikkade karvadega kaetud umbse nahasopistisega. Mida suurem on jooksva põdra laperdav habe, seda rohkem see silma torkab. Pulli eristab habe ka talvel, kui sarvi pole.
Habe seondub pullide hierarhia ja dominantsusega ning pole välistatud, et sarnaselt esitletavate sarvedega imponeerib lehmadele innaajal. Habeme pikkus karvaotsteni oli vasikail 12–24, lehmadel 17–26, pullidel 19–33, kuid jahimeeste teateil oli paaril pullmullikal koguni 40 ja 44 cm. Pikimad olidki noorte pullide nöörjad-pudeljad habemed. Naharipik moodustas habeme pikkusest umbes ⅔. Ligi pool naharipikuist oli pikkusega 4–10 või 11–20 cm ning vaid umbes kuuel protsendil pisut pikem. Kujult olid habemed pudeljad-nöörjad, kolmnurksed või ümarad-rombjad. Tagaosas esineva peenema väljasopistisega ümaraid-rombjaid näidiseid valimisse ei sattunud. Vasikail oli peene südamikuga pudeljas (isegi nöörjas) habe, lehmadel valdavalt pudeljas, vähestel laiem. Noortel pullidel võis esineda mis tahes tüüpi habet. Vanuses 3,5–5,5 aastat oli habe suures osas ning vanusest 6,5 aastat ainult kolmnurkse või ümara-rombja siluetiga (vt joonised 1–3).
Esialgsed järeldused annab kokku võtta nii: pulli vanust habeme suurus ja kuju üheselt ei näita, samas ei esinenud vasikail kolmnurkset ega ümarat-rombjat ning vanemail pullidel pudeljat habet. Kas habeme kuju muutub elu jooksul? Oletatakse, et pikk nahasopistis võib talvel otsast külmuda, kärbuda ja lüheneda. See kindlasti pole ammendav hüpotees. Selgust aitaks tuua pullide jälgimine pikema aja vältel, märgistades neid või jälgides rajakaamerais. Et esialgset uurimistulemust juba näiteks tänavu täiendada, piisaks ka ühe habemenäidise võtmisest iga teise-kolmanda jahtkonna poolt.
Kas kasutada puisevõitu, ent üheste tüübinimede asemel isekeskis muid, näiteks nimetada Lembitu jahimeeste kombel kolmnurkseid ja ümaraid-rombjaid habemeid Alaska habemeks? Aeg näitab, mis on suupärasem ja jääb.
Priit Vahtramäe on osutanud jahtkondade erinevale säästlikkusele. Kuna kõiki sarveandmeid pole esitatud, siis võib oletada, et a) osa väiksemate sarvedega pulle kokkuvõttes ei kajastu, b) pullide sarvekasv jahipiirkondades või küttimistavad polnud ühesugused. Igatahes erines sarveharude arv kütitud pullidel jahtkonniti seinast seina: kui ühed küttisid (loe: esitasid) valdavalt väheldaste, siis teised valdavalt suuremate sarvedega pulle. 155 USO-le esitatud sarveandmetega pullist umbes 51 protsendil olid piik- ja harksarved, ülejäänuil harunenumad sarved. Et kummagi rühma pullide sagedus jahtkondade esitatud materjalides oli väga erinev, võib Priit Vahtramäe mure pullide küttimise säästlikkuse suhtes olla põhjendatud. Kindlasti on Lembitu jahiseltsi kogemus põtrade valikul näide siirast soovist põtru hoida. See ei tähenda, et põtrade enda jaoks oleksid mõnesugused habemekandjad kuidagi väheväärtuslikud või et metsa peab edaspidi asustama põtrade tõukari.
Kuna täiskasvanud põdrad annavad tugevaid järglasi, siis tugevate pullide küttimisega ei peaks liialdama. Hoiumõte suundub teatud tunnuste tähtsustamise juurest edasi üldisema ja esmatähtsa juurde: peamine valija on põder ise ja soodsaimad võimalused valikuks tagab sugupoolte ligikaudu võrdne esindatus asurkonnas, mida inimene pole liiga hõredaks nüsinud ega ihaldusväärsemate tunnustega põtru eelisküttides nõrgestanud. Siis kehtib nii pullide konkurents kui ka lehmade võimalus valida endale eri vanuse ja võimekusega pullide hulgast parimaid partnereid.
Konditsioon, vanus ja habe pole üheselt seotud. Sarved ja habe pole kindlasti ainsad, mida silmas pidada. Loomulikult ei tohi inimene, olles võimsaim põtra mõjutav ohutegur ja küttides rohkem kui ühe igast kolmest põdrast, minetada loodusseadusi arvestavat säästlikkust.
Joonis 1. Habemetüüp eri soo- ja vanuserühmades.
Joonis 2. Habemetüüp eri vanuses pullidel.
The post EJ2015/3: Habe aitab langetada õiget valikut first appeared on Viljandimaa Jahimeeste Liit.]]>Kõik sai alguse sellest, kui Viljandimaalt Kärstna lähedalt Põrga külast tuli informatsioon maaomanikult, et tema metsas on surnud metssead. Informatsioonis oli ekslikult, et jahimehed on surnud metssead sinna jätnud. Ei elusad ega surnud metsloomad ei ole jahimeeste omad. Jahimeestele kuuluvad ainult kütitud ulukid. Samuti kuuluvad jahimeestele liiklusõnnetuses hukkunud ulukid. Maha matta, nagu jahimeeste leping Veterinaar- ja Toiduametiga (VTA) ette näeb, maaomanik keelas. Korjused asusid allikaterohkes kohas ja kuna omanik nõudis sigade äraviimist, siis ainuke lahendus oli need õnnetukesed ära vedada.
Jahimeestele on see juba noorjahimeeste koolitusest teada, et haavatud ja haige metsloom otsib jahutust veekogudest ja liigniisketest paikadest. Nii oli ka see kari tulnud surema allikate piirkonda.
Maaomanikult oli tulnud info VTAsse, et sead on tee äärest umbes 200 meetrit ja kokku on neid seal 7. Töö planeerisin siis kolmapäevaks 04.03 ja väljavedamise alguseks umbes kell 11, kuna veoauto koos konteineritega, kuhu sead panna, pidi saabuma peale lõunat. Eeldasin, et jõuab selle ajaga esimesed sead teeäärde välja tuua.
Ilmselt tekkis esimese korra kohta pisike kommunikatsiooniprobleem, aga 9.30 tuli kõne autojuhilt, et kuhu täpsemalt tulla, ta on varsti kohal. Sellega läks nüüd kiireks. Eile valmis mõeldud, kuid tabamatuks jäänud abimeest polnud enam mõtet otsida, tuli kiiresti asendaja leida. Õnneks esimene kontakt – kohalik jahimees Toomas, kellele helistasin, oli kohe nõus abistama. Olin õnnelik, aga mitte kauaks. Sain temalt infot, et kui ta eile käis kohta uuesti vaatamas, siis leidis veel ühe värskelt surnud sea, 8 siis kokku.
Tuhat tänu veelkord Toomas, et aitasid mul selle Kolgata tee läbida! Uskuge mind, kahele tugevale mehele polnud see kerge ega lihtne ülesanne. Kohapeal selgus, et 4 kaugemal asuvat siga olid 700 meetri kaugusel teest, kuhu vedukauto tõi konteinereid. Oru perv oli väga järsk, nii et konteinerid pidid jääma lausa sõidutee serva, samuti oli suur tõusunurk sigadest autoni.
Arvestades püdelat, libedat ja kobraste poolt auklikuks tehtud pinnast, lisaks veel vanad kivihunnikud ja oja läbimine, oli ainus lahendus korjused sealt välja lohistada. Et seda protseduuri natukene kergendada ja mitte väga katku laiali laotada, oli lahenduseks teha 200 L vaadist kelk. Klassikalist kelku ei saanud maapinna reljeefi ja ka lume puuduse tõttu kasutada, kuna pinnatakistus oleks nõudnud rohkemaid sikutajaid, et see rong liikvele saada.
Vaadist tehtud kelk loksus küll konarustel rohkem, kuid tänu ümaratele servadele liikus võimalikest takistustest põrkega mööda. Liiga kitsal ja kaldus ojakaldal tuli rakendada korralikku jõudu, et sead äravoolu teed ei läheks, kuna polnud külgpidamist. See oli sellise lahenduse ainuke puudus, kuid oma põhja ümarusega oli pinnatakistus õnneks minimaalne. Kui lõpuks konteineri juurde jõudsime, et suuremad sead konteinerisse saada, tuli konteiner panna külili maha ja need sinna sisse veeretada. Suure sea mahutamine, et pea välja ei jääks, oli päris keeruline, tuli keerata ja väänata ja suruda. Kilekottides ei ole korjuseid võimalik transportida, sest liigniiske püdel pinnas ja pori takistavad ja teevad libedaks ja kotid ei püsi kelgul.
Need olid esimesed kogemused korjuste transportimisel. Kogemusi pole ja eks tuleb tegevuse käigus õppida. Erivarustust ka pole, aga eks leidlikud maamehed mingi lahenduse ikka otsivad. Loodame, et nakkust eriti kuskile ei levinud, püüdsime, kuidas oskasime. Andsime parima, mida kahe palja käe ja toore jõuga on võimalik teha.
Rein Tafenau, jahimees
The post Seakatku päevikust first appeared on Viljandimaa Jahimeeste Liit.]]>14 veebruaril olid Viljandi jahimeeste liidu liikmed ühisjahis Järvamaal Lehola jahimeeste seltsi kutsel.Jahi korraldus oli kogu päeva vältel väga hea.Peale hommikust kohvilauda ja ühisrivistust suundusid 65 jahimeest laskekohtadele.Koertega ajujahi korraldamine oli eriti tähtis Viljandimaa aafrika seakatku keelupiirkondade jahimeestele kelle koerad pole ajujahi jooksumõnusid saanud pea kogu talve vältel maitsta.Igatahes tegid nii koerad ja koeramehed head tööd ja kütiti 8 metssiga.
Külalisjahimees Holger Johanson Rootsi Kuningriigist kiitis korduvalt head jahikorraldust mis toimis kogu päeva viivitusteta.Eriti avaldas talle muljet jahisarve puhumine ja samaaegne pea paljastamine.Traditsiooni tuleb austada,tõdes ta lõpetuseks.
Arvan,et jahipäevaga jäid kõik osalejad väga rahule.Ühiseid koeraga ajujahte peame korraldama lähiaastatel rohkem sest keelupiirkondade jahimehed ja jahikoerad vajavad tegutsemisvõimalusi.Küünarnukitunne on sellistes olukordades väga vajalik.
Tõnu Juul
Viljandimaa jahimeeste esindaja EJS juhatuses
The post VJL Ühisjaht Leholas first appeared on Viljandimaa Jahimeeste Liit.]]>Hiljuti paljastasid Viljandimaa jahimehed teleriekraanil, et seakatk pole sugugi kontrolli all, nagu ametlikult väidetakse. Sootuks šokeerivam on olukord ka Valgamaa metsades.
Ühes Valgamaa paigas oli tõbi aasta lõpul maha niitnud terve seakarja, umbes 10–15 looma – läbisegi suuremaid ja väiksemaid. See oli vaid üks leide, millest kohalik jahimees teavitas ka veterinaarametit. Valgamaa veterinaarkeskuse juhataja Urve Laidvee sõnul on kõigilt surnud sigadelt ka proovid võetud.
Avaldatud andmete põhjal on avastatud septembrist üle Eesti 81 katkujuhtumit, neist 16 Valgamaal, sealhulgas kuus viimase kuu jooksul. Tekib küsimus, kas statistika ikka kajastab kõiki katkujuhtumeid.
Levik arvatust laiem
Sigade Aafrika katk (SAK) on paljudele kauge teema, kuna olukord võis tunduda kontrolli all olevat. Just seetõttu oli raputav 16. jaanuaril «Seitsmeste uudiste» saatelõik, milles Viljandimaa jahimehed avalikustasid šokeeriva tegelikkuse.
Saatejuhi sõnul paljastas jalutuskäik metsas paljudele jahimeestele juba ammu teada kohutava tõe, et SAKi levik on arvatust palju laialdasem. Mõistetamatu on neile aga, miks avalikkusele olukorda teisiti paista lastakse.
Uudiselõigus arvas Kärstna jahiseltsi esimees Henno Kallas, et jahimehed ei annagi enam teada leitud sigadest, sest nendega on käitutud ebaausalt, isegi ülbelt.
Kes tahaks hallitanud leiba?
Sama meelt on mitu Valga maakonna kütti. Üks neist on oma arvamuse julge avaldajana tuntud Aare Jaama, kes ütleb, et koostöö on olematu. «Metsas on kaootiline seis, katk möllab. Samas on mõne targa seisukoht, et hunte ei või küttida, kuna need murravad haigeid sigu. Ega ikka murra küll,» rääkis Jaama.
«Eelmisel aastal hundijahi ajal olid lipuringi sees ööpäev läbi seakari ja mõned hundid. Karja viimane, vigane ja kidura kasvuga põrsas, oli teistest paarkümmend meetrit maha jäänud. Mõtlesin, et miks hundid seda haiget siga siis ära ei söö. Aga no kas teie tahaksite hallitanud leiba süüa? Kui ikka värske võtta on, ega siis ei taha küll! Hunt ei taha ka neid haigeid loomi,» lükkas Jaama väite ümber.
«Sellega on nagu suure sõjaga: esimestest ohvritest räägitakse kõikjal, kui aga kõik kraavid juba täis, tundub see igapäevane. Mind paneb imestama, et leiti terve kari, see olevat kilomeetreid metsa sees. Sinna nad jäidki. Kuigi olid suured nõuded ette kirjutatud, siis nüüd on need naeruväärseks muutunud,» oli jahimehe karm hinnang.
«Ametnikud ju ei küsi ka, nad on ise targad,» väljendas Jaama pahameelt. «Ehedat infot ja teadmist saab aga nendelt, kes metsas käivad. Kui koostöö toimiks, võidaks sellest kõik.»
Valgamaale on paigaldatud kaks konteinerit nakatunud korjuste tarbeks. Jahimehed leiavad, et konteinersüsteem on läbi mõtlemata.
«Terve maakonna peale «tervelt» kaks tükki?! Kuidas peaks maakonna teisest otsast see siga sinna jõudma ja kes tahaks haisvat korjust oma autos vedada? See oleks nagu katku sihilik levitamine, sest vaatamata etevaatusabinõudele võib see ikkagi maha jätta üüratu katkujälje,» selgitas jahimees ohte.
«Ohutum oleks surnud loom metsa maha jätta – loodus teeb ise oma töö. Kui on konteiner, peaks see olema mobiilne, samuti nagu põletusahi. Seda tööd peaks tegema selleks ettevalmistuse saanud inimesed, kes saavad riigilt palka – siis oleks lootust, et asi toimib,» on Jaamal välja pakkuda praktiline lahendus.
Jahimehed ootavad võrdset partnerlust
Eesti jahimeeste seltsi tegevjuht Tõnis Korts rõhutas samuti koostöö tähtsust. «SAK on kogu riigile suur väljakutse ja nii peavad kõik, keda probleem puudutab, mugavustsoonist väljuma ning lõpuks mõistma, et häda on meie õuel. Aitab vaid koostöö.»
Tema sõnul on praegu kummaline olukord, kus kütid süüdistavad hundiuurijaid, et nad kasutavad SAKi ära hundi totaalse kaitse kehtestamiseks. Nood omakorda väidavad, et jahimehed püüavad katku varjus rohkem hunte küttida.
Küsimusele, kas küttidel tehtud töö eest ka tasu oodata on, vastas Korts, et selts on teema üles tõstnud riikliku tauditõrje komisjoni istungitel ja praegu oodatakse vastust. Põhiküsimus ongi, kes toimetab ja kannab kulud korjuste konteineritesse viimisel. Lisaks puudub jahimeestel erivarustus ja väljaõpe. Korts nõustub, et loomaga oskamatult ringiaskeldamine suurendab ohtu veelgi.
Kui koertega jaht keelatud, kas ei peaks metsas keelama ka muud lärmakad tegevused, näiteks metsatööd, et mitte sigu liikvele ehmatada?
«Kogu riigi majandust seisata ei saa, tuleb valida variandid. Näiteks edastasime amekondadele Ida-Virumaa liikmete arvamuse militaarmanöövrite kohta. Kui tauditõrje komisjoni eesmärk on metssigu võimalikult vähe liigutada, peaks seda järgima kogu ühiskond ja kõik sektorid,» on jahimeeste seltsi juhi seisukoht.
Veterinaar- ja toiduameti peadirektor Ago Pärtel peab seevastu koostööd küttidega heaks ega usu, et jahimehed midagi varjaksid. Sama meelt on ka Valgamaa veterinaarkeskuse juhataja Urve Laidvee.
Väidetavalt on jaanuari lõpus leidmas aset järjekordne piirkondlik kohtumine veterinaarameti ja jahimeeste seltsi vahel. Jahimehed loodavad, et katkuepideemia on kõrgetele ametnikele midagi õpetanud ja kohtumist võetakse võrdsete dialoogina ning arvestatakse ka küttide arvamuste ja kogemustega.
The post Seakatk: ametlikud andmed versus šokeeriv tegelikkus first appeared on Viljandimaa Jahimeeste Liit.]]>Kolmapäeval istusid ühise laua taga veterinaarameti esindajad ja jahimehed, et arutada keerukas olukorras ilmsiks tulnud kitsaskohti. Suud said puhtaks räägitud, kuid asjaosalisi rahuldavate kokkulepeteni veel ei jõutud.
Viljandimaa jahimeeste liidu esimees Mart Tasane oli eile Sakalale antud telefoniusutluses üsna emotsionaalne ning lubas peagi koos kõigi Eesti jahimeestega riigiametile ühispöördumise teha.
Liiga vähe toetust
Esmaseks mureks on Mart Tasase sõnul metsast leitud surnud loomade matmise korraldamine. «Viimase kuuga on Suislepa jahiselts omast taskust maksnud umbes 400 eurot koppadele ja traktoritele, et sügavas padrikus korjused maetud saaksid,» rääkis ta.
Auke on tulnud kaevata ka käsitsi ning külma saabudes muutub olukord veelgi trööstitumaks. «Kaevesügavus peab olema poolteist meetrit, lisaks on koolnud loom kange kui kont.»
Arvestatavad kulud kaasnevad ka rõivaste, relvade ja sõiduvahendite desinfitseerimisega. Vestluse käigus ilmnes siiski, et desinfitseerimisega on veterinaaramet nõus lahkesti aitama, kuid info katkendliku liikumise tõttu pole keegi sellest õigel ajal kuulnud.
Viljandimaa veterinaarkeskuse juhataja Terje Oper näeb olukorda märksa paremates värvides. «Ei saa küll väita, et muret ei oleks, kuid katk on ikkagi lokaliseeritud – müts maha meie tublide jahimeeste ees.»
Operi sõnul teeb veterinaaramet kõik endast sõltuva küttide abistamiseks. Näidetena jäid kõlama Tarvastu valda paigaldatud konteiner positiivse katkuprooviga korjuste ladustamiseks, desinfitseerimisvahendite jagamine ja üldine teavitustöö.
Mart Tasane nimetas korjusekonteinerit naljanumbriks. «Selleks, et suurem loom sinna sisse saada, peame ta enne ära tükeldama ja prügikotti toppima. Kusjuures selles ei tohi loomi sinna visata, sest loomsete jäätmete käitleja ei saavat neid siis põletada. Seepärast peame need siis mingitesse spetsiaalsetesse kottidesse ümber tõstma. Mida see konteiner siis õigupoolest lahendab?»
Sõna sõna vastu
Samuti ei saa jahimehed päriselt aru ajujahi keelustamisest. Nad on üsna kindlad, et katku levikus on suuresti süüdi hundid. Esimehel on varrukast võtta kolm juhtumit, kus katkus loomi on leitud just pärast hundikarja nägemist.
«Nad ajavad ju sööki jahtides loomi palju kaugemale, kui meie kindlat maatükki ümber piirates ajujahiga seda teeksime. Ja olete te näinud, kuidas nad ohvrit söövad? Hiljem on kiskjail kogu karvastik verine,» rääkis Mart Tasane.
Tema meelest aitaks katku levikut piirata hundijaht, kuid praegu on see maakonnas keelatud. Sama lugu on abistavate valgusallikate kasutamisega öisel ajal. «Saaksime nende toel sigu söödakohas küttida,» nentis Tasane.
Nii hundijahti kui valgustitega jahipidamist ei pidanud Terje Oper küllalt argumenteerituks. Mõistlik pole veterinaarkeskuse juhataja meelest ka ajujahti lubada, et piirkonna puhastumist kiirendada. «Küsisin jahimeestelt, kas nad suudavad tagada, et ajujahi tulemusena ükski haige loom kusagile kaugemale plehku ei pane, ja nad tunnistasid, et ei suuda seda,» rääkis Oper.
Tasase ütlemist mööda on praegune olukord ka vanemad ja väärikamad jahimehed endast välja viinud. «Mõni tuleb minu juurde sellises jõuetus vihas, et lausa käed värisevad,» rääkis esimees. «Jahipidamine on ju meie hobi, praegu oleme aga nagu tööloomad. Tehke seda ja tehke toda! Mõistmist ja abi ei tule aga kusagilt.»
Allikas: SAKALA
The post Aafrika seakatk ajab jahimeestel karvad turri first appeared on Viljandimaa Jahimeeste Liit.]]>