EJS: Kutsume sõidukijuhte tähelepanelikkusele
Follow
EESTI JAHIMEESTE SELTS
PRESSITEADE
29.08.2017
Septembris kulmineerub põtrade ja punahirvede jooksuaeg, mis tähendab nende suuremat aktiivsust. Lisaks sellele ajavad metsloomi enam liikuma ka marjakorjajad ja seenelised. Sellest tulenevalt on suurem võimalus, et metsloomad satuvad sõiduteele.
„Kui tavaliselt on metsloomi võimalik kohati varajasel hommiktunnil või õhtuvidevikus, siis jooksuajal on nad aktiivsed ka päeval“, selgitas EJS-i tegevjuht Tõnis Korts. „Sõidukijuhid peaksid sellega arvestama ja olema ettevaatlikud, eriti piiratud nähtavusega teelõikudel“, lisas tegevjuht.
Keskkonnaagentuuri andmetel hukkus 2016. jahiaastal liikluses 208 põtra, 24 punahirve, 2162 metskitse, 207 metssiga, 3 ilvest, 1 karu ning 1 hunt. Nendele lisaks toimusid õnnetused väikeulukitega, mille kohta puuduvad täpsed andmed.
„Märgates metslooma teel tuleb vähendada kiirust ja mitte jääda lootma looma mõistusele“, selgitas EJS-i tegevjuhi nõunik, bioloog Kaarel Roht. „Loomad juhinduvad meelte kaudu saadud informatsioonist ning nad ei oska hinnata läheneva auto kiirust“, täiendas Roht.
Põtrade ja hirvede jooksuaeg kestab septembrist oktoobri keskpaigani.
Lisainfo
Tõnis Korts
Eesti Jahimeeste Selts
tegevjuht
tel 511 8673
tonis.korts@ejs.ee
Kiskjakahjusid saab vältida ennetava tegutsemisega
Keskkonnaamet annab teada
Karjavalvekoer Lembo Karula rahvuspargis tööl. Pildistas Mats Meriste.
Suurkiskjate tekitatud kahjustusi nii mesinikele ja karjakasvatajatele aitab oluliselt vähendada ja ära hoida mõistlik ennetustegevus. Kestval meekorje ja karjatushooajal tuleb kahjustusi ennetavatele meetmetele pöörata pidevalt tähelepanu.
Kevadest sügiseni kestev meekorje ja kariloomade karjatushooaeg langeb kokku meie suurkiskjate järelkasvu kasvatamise aja ja aktiivse toitumisperioodiga. Eestis laialt levinud suurkiskjatele (pruunkaru, hunt, ilves) ning meie faunale viimastel aastatel lisandunud šaakalile on saakloomade murdmine valdavaks ja loomulikuks toitumistavaks. Sellise eluviisi juures ristuvad sageli kiskjate ning mesinike ja karjakasvatajate huvid.
Käesoleval suvel on esinenud üle Eesti kariloomade (lammaste, veiste) murdmisi ning karude poolt mesilate rüüstamisi. „Meie suurkiskjad on territoriaalsed, nutikad ja järjekindlad loomad. Korra juba karu poolt avastatud mesitarude rüüstamised ja hundi poolt lammaste murdmised hakkavad sageli väheste kaitsemeetmete tõttu samas kohas korduma ning kahjustused võivad kasvada väga suureks. Sellise konflikti lahendamise võti on mesiniku ja kariloomade omaniku käes,” ütles Tõnu Talvi, Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist.
Keskkonnaamet soovitab mesinikel võtta kasutusele abinõud karude tekitatavate kahjustuste ennetamiseks. Parim viis on ümbritseda mesitarud korralikult paigaldatud ja töötava elektrikarjusega. Lisaks võib mesitarude kaitseks elektrikarjust kombineerida tugeva ja vähemalt 1,5 meetri kõrguse võrkaiaga, samuti võib kasutada visuaalseid, akustilisi ja karude jaoks ebameeldiva lõhnaga peleteid. Kariloomasid aitab kiskjakahjude eest kaitsta lisaks korralikult paigaldatud kiskjatõrjeaiale ka karjakoerte kasutamine.
Keskkonnaamet hüvitab suurkiskjate tekitatud kahjustused mesinikele ja karjakasvatajatele, selleks tuleb pärast kahjustuse avastamist sellest koheselt teavitada Keskkonnaametit. Samuti hüvitatakse asjakohased kulutused, mis on tehtud rünnakute vältimiseks. Täpsemalt saab kiskjakahjude ennetamise kohta lugeda Keskkonnaameti kodulehelt.
Käsil oleval karujahi hooajal peavad jahimehed oma tähelepanu suunama mesilate kahjustuskohtade ümbruses tegutsevate nuhtlusisendite küttimisele. Hundi nuhtlusisendite küttimiseks on Saaremaal välja antud eriluba.
Lisainfo:
Tõnu Talvi, Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist
5016 869
VIDEO: põdravasikatest
Video salvestas Mats Kangur
Foto Jaan Mitt
Küllap vanem teab, millised raskused põdravasika eale kohased on
Põder Alces alces
Põdralehmad alustasid poegimisega meie metsades aprilli viimasel nädalal, aga põdraasurkond täieneb uute ilmakodanikega kogu maikuu vältel.
Noortel, paari aasta vanustel esmakordselt poegivatel põdralehmadel sünnib tavaliselt üks vasikas. Emasloomade vanuse kasvades ja hea toitumuse korral võib vasikaid sündida kaks ning aruharva kolm.
Vastsündinute kaal võib päris tublisti kõikuda: jäädes kuue ja kuueteist kilo vahemikku. Tragid vasikad hakkavad lisaks emapiimale pea kohe ka rohtuliblesid näksima.
Ohu korral jäädakse lihtsalt maapinnale lamama. Juba mõnenädalaselt joostakse inimesest kiiremini ning kolmenädalaselt alustatakse noorte puuvõrsetega maiustamist…
Põdravasikas tarbib olenevalt vanusest kuni paar liitrit piima päevas ning põdralehm imetab neid hilissügiseni, aga selleks ajaks kaaluvad vasikad juba kõvasti üle saja kilo.
Venemaal on aastakümneid põdrafarme peetud ja muidugi uuritud põdrapiima toiteväärtust. Mais – juunis on piima rasvaprotsent 8-13% ning valgusisaldus 12-16% ja koguseks kuni seitse liitrit päevas (kolme põdravasika ülesse kasvatamiseks täiesti piisav).
Paari-kolme päevased põdravasikad, kelle lähedusest tuli peale pildistamist Jaanil kiirelt eemalduda…
Kui Te „juhuse tahtel“ peaksite metsas põdravasikat praegusel ajal kohtama oleks targem koheselt taanduda. Emasloom jätab vasikad sageli puhkama, käies neid imetamas, enne kui vasikad juba sedavõrd teokad, et emaga kaasas käia.
Üksikut põdravasikat ei maksaks orvuks või hüljatuks pidada. Suured loomad tunnevad oma eluruumi hästi nagu ka seal valitsevaid ohte.
Veidi aega enne poegimist sunnib põdralehm temaga koos talve veetnud, eelmise aasta noorlooma „iseseisvat elu“ alustama (emasloom ajab mullika lihtsalt minema).
Aastased põdramullikad peavad nüüdsest ise hakkama saama. Kevad ja varasuvi ongi selline aeg, kus kogenematud põdrad linnadesse, asulatesse satuvad – otsitakse omale eluks sobivat territooriumi. Öösiti ületatakse maanteid ja pahatihti ei pääse veel kogenematud loomad enam päevase tiheda liikluse tõttu tuttavasse metsa tagasi. Stressiseisundis kaotatakse orientatsioon ning nõnda võib juhtuda kõiksugu segadusi või pahandusi nagu ajalehtedest vahel lugeda saame.
Põdrapullid kasvatavad sarvi, mis kaetud pehme nahaga. Aastaste põdrapullikeste sarved on harunemata nn „pulksarved“.
Jahimehed loevad metskitsed kokku.
- märtsil Tartu Maaülikoolis toimunud Eesti Jahimeeste Seltsi (EJS) ja teadlaste nõupidamisel otsustati, et metskitseaastal loetakse kokku palju tegelikult metskitsi meie metsades ja niitudel on. Selleks korraldatakse üle Eesti eeloleval sügisel hulgaliselt ajuloendusi.
Maaülikooli dotsent Tiit Randveeri sõnul saame reaalsest asustustihedusest aimu vaid loomi üle lugedes, s.o ajuloendusel. Tema sõnul on praeguseks metskitseasurkond taas tõusuteel. „Just praegu on niisugune periood, kus metskitsede asustustihedus näib olevat mõõdukas ehk siis – pikemal ajaskaalal üsna keskmine. Seegi on üks põhjus, miks just nüüd on sobiv aeg metskitsed üle lugeda“ lisas Randveer.
EJS tegevjuht Tõnis Kortsu sõnul on EJS võtnud suuna teaduspõhisele jahindusele. “Teadus aga põhineb faktidel“ lisas Korts. „Lisaks metskitseaastale on jahimeestel „Loenda ulukit!“ aasta ja on igati loogiline, et just nüüd asume metskitsepopulatsioonist täpset ülevaadet saama“ kommenteeris Korts.
Metskitse arvukus võib muutuda väga kiiresti, kord on neid liiga palju, kord liiga vähe. 2009/2010 ja 2010/2011 talved olid väga rasked ja metskitsi suri massiliselt. Nüüd on populatsioon taas kasvamas ning jahimeeste ja teadlaste ühine arvamine on, et mõistlik on aasta looma populatsiooni ohjata ja hoida ära liiga suurt arvukust.
Lisainfo: EJS tegevjuht Tõnis Korts
tel. 511 8673, tonis.korts@ejs.ee
50 aastat jahindusklubi moodustamisest!
Kuigi EJS kooseisu astus Viljandi Jahindusklubi 1967 aastal , said Viljandimaa jahimehed juba 1961 aastal esimesed 10 põdra laskmise eriluba.
1967
See aasta kujunes Vabariigi jahinduses murranguliseks. Vabariigi valitsuse otsusega moodustati Eesti Jahimeeste Selts, mille koosseisu läksid kõik jahindusüksused. Seoses VSÜ „Kalevi” Jahindusklubi likvideerimisega ja jahindustegevuse arenguga maakonnas otsustati 26 märtsil 1967 aastal toimunud konverentsil moodustada EJS-i Viljandi Jahindusklubi, mille koosseisu kuulus 66 jahisektsiooni. Tagamaks sektsioonide elujõulisus sätestati vähemalt 20 liiget iga sektsiooni kohta, mis tingiski väiksemate sektsioonide liitmise.
Aasta jooksul kütiti kokku 54 põtra, 13 metssiga, 48 sokku ja kitse. Põhisaagi moodustasid väikekiskjad ja ulukid.
1968
Aasta algul oli klubil 1569 liiget. Klubi sai ruumid Kaalu tänavale, kuhu koliti peale ulatuslikku remonti ja ümber ehitust. Jätkus jahisektsioonide liitmine. Linnasektsioonid kinnitati maasektsioonide juurde. Kinnitati peotehniliste tööde ja jahirajatiste plaan. Suuremat tähelepanu kohustati pöörama kiskjate laskmisele ja hulkuvate koerte arvukuse piiramisele.
1968 aastal kütit 48 põtra, 22 metssiga, 27 metskitse jne.
Vabariiklikus võistluses oli klubi 10 kohal. Parim sektsioon Karula saavutas vabariigis kokkuvõtteks 5 koha.
1969
Aasta algul oli klubil 1519 liiget, see arv langes aasta lõppus 1452-le kuna likvideeriti kolm jahisektsiooni ja liideti kuus. Samal aastal asutati seoses töömahu suurenemisega jahindusarendaja koht.
Sellel aastal loendati 542 põtra, 243 metssiga, 1919 metskitse ja arvukalt väikeulukeid. Laienes marutaud, mille tõttu kavandati meetmeid (kaasaarvatud preemiate maksmine) rebaste, kährikute, koerte ja kasside arvu piiramiseks. Kehtestati veel ajutised jahipiirkonnad (kokku 11).
Karistati 6 jahisektsiooni ebaregulaarsete lisatööde korraldamise tõttu jahi keeluga.
Samas suurenes tervikuna ulukite arv ja küttimine. Moodustati isegi kuus metssigade küttimise brigaadi. Suurenes oluliselt lisasöötade varumine. Kontroll pandi jahisektsioonidele vastastikkuse põhimõttel. Edusammude tõttu saavutas Viljandi klubi 5 koha vabariiklikus arvestuses, parimateks jahimeesteks olid P.Arak, A.Ant ja M.Liias.
Kuid enne seda kui moodustati Viljandimaa Jahindusklubi EJS kooseisus olid jahimehed juba ammu enne seda teinud vägitegusid ja olemas VSÜ ,,Kalevi” jahindusklubide kooseisus.
Asutamise momendil oli klubil 669 liiget. Loenduse andmetel elas klubi jahimaadel 157 põtra, 409 metskitse, 10 ilvest, 270 rebast, 158 kährikkoera, 3200 jänest jne. Klubil oli 9 sektsiooni. Klubi sai 1961 aastal 10 põdra laskmise eriluba. Peale selle kütiti hulgaliselt teisi ulukeid. Sektsioonide vahelises võistluses tulid esikohale Tänassilma, Mustla ja Suure – Jaani sektsioon. Esimene Kalevi vabariiklik kokkutulek toimus MÄKSAL, kust võeti ka aktiivselt osa.
VSÜ „Kalevi” jahindusklubide IV vabariiklik kokkutulek viidi läbi Viljandis. Lisaks laagrile ja jahindusalastele võistlustele toimusid kultuurialased üritused lauluväljakul. Võitjaks osutus Tallinna Jahindusklubi minimaalse edumaaga Viljandimaa ees. Kolmandaks platseerus Tartu, kes enamjaolt oli võitja või vähemasti paremate hulgas.
Uudse üritusena korraldati ka esimene Vabariiklik jahitrofeede näitus, kus oli väljas enim põdra ja soku sarvi.
Laskeala arendamiseks valmis Kösti orus tolle aja kohta ajakohane lasketiir, mida aktiivselt kasutati. Sellega seoses paranes oluliselt laskemeisterlikkus.
Ajalugu jätkub ja seda vaata VJL kodulehelt http://www.vjl.ee/?page_id=160
Viljandimaa Jahimeeste Liit
Kui palju elab Eestis metskitsi?
Palju metskitsi elab Eestis? Sellele näiliselt lihtsale küsimusele on raske vastata, kui mitte võimatu.
Graafikutel nähtavatest andmest saame arvestada ainult suurte tippude ja mõõnadega. Miks see nii on?
Graafikutel võime jälgida metskitse arvukuse dünaamikat nn. ametlike loendusandmete järgi, taustaks küttimisandmed ja suurkiskjate arvukuse andmed. Tegelikult on reaalne arvukus kogu vaadeldava perioodi jooksul olnud kordades kõrgem. Seda võimaldavad väita ajuloenduste tulemused, uute meetoditega selgitatud suurkiskjate murtud metskitsede arv ajaühikus ja mõned muudki selle liigi ökoloogia kohta omandatud uued teadmised. See on ka põhjuseks, miks alates 2009. aastast niisugune arvepidamine lõpetati. Kui suurkiskjate kohta on vähemalt tendentsid adekvaatsed ja ka reaalsed arvud suhteliselt õiged, ehkki pisut liialdatud, siis metskitse puhul on usutavad vaid suured arvukuse tipud ja mõõnad.
Kas metskitsi oli rohkem aastatel 1973–1975 või 2005–2007, pole selge. Esimesel korral oli tegemist nõndanimetatud põllumetskitsedega, teisel metsa-metskitsedega, kes said kasu intensiivsete metsaraiete tulemusena oluliselt paranenud toidubaasist. Esimene (üli)järsk arvukuse langus toimus keskmiselt rasketel talvedel, aga oli tingitud pigem asurkonna nõrkusest ja suurkiskjate vähesusest, kes oleksid võinud oma „sanitarirolli“ täita. 2009/10 ja 2010/11 talved olid tõepoolest rasked ja põhjustasid metskitse arvukuse olulist langust. Metskitse 1990. aastate arvukuse langus,nagu ka põdra ja metssea puhul, oli tingitud suurkiskjate tegevusest.
Tekst: Tiit Randveer
Allikas: Looduskalender
http://www.ejs.ee/kui-palju-elab-eestis-metskitsi/
Valmis aasta looma ettekanne
Aasta looma valimisel on olnud hea tava, et tema kohta koostatakse ka abimaterjal, mida saab selle looma tutvustamisel kasutada.
Sel aastal valmis ettekanne metskitsest.
Materjali soovitame kõigile jahimeestele, kes käivad metskitse tutvustamas koolides, lasteaedades ja muudes asutustes.
Ettekande kasutamine on vaba ja igaüks saab lisada oma materjali vastavalt vajadusele.
Ettekanne valmis Eesti Jahimeeste Seltsi ja Aasta looma kodulehe toimetuse koostööst. Samuti olid abiks Tiit Randveere uuringud kitsest ning tekstid Kaarel Rohtilt, Vahur Sepalt ning Lauri Kleinilt. Piltidega aitas kaasa Tarmo Mikussaar.
Ettekande saad alla tõmmata SIIT.
http://www.ejs.ee/valmis-aasta-looma-ettekanne/
Metskitse karvastik praegu
Metskitse kasukas koosneb torukarvadest. See tähendab, et karv on seest õõnes.Torukarv on halb soojusjuht. Aitab keha hoida nii kuuma kui külma eest.
Samas on karvad haprad. Metskitse nahk ei sobi põrandavaibaks.
Septembri teisel poolel ja oktoobris muudavad kitsed värvi. Talvekasukas on hallikaspruun. Raagus metsaga ühte värvi. Karvad on pikemad ja paiknevad tihedamalt. Hea kaitse külma vastu. Kasukakandja teab, et lumel magada ei tohi. Sulaveest niiskunud karvastik enam sooja ei hoia. Tagumikul kantakse nn sabapeeglit. Talvel on see valge, suvel kollakas-ruske. Seal paiknevad karvad on suhteliselt pikad. Erutuse korral või ohtu märgates sabapeeglit suurendatakse seal olevaid karvu puhevile ajades. See on hoiatus – märguanne teistele liigikaaslastele.
Lühematest, hõredamalt paiknevatest punakasruugetest karvadest koosnev suvekasukas tõmmatakse selga enamasti maikuus. Mõnedel isenditel venib karvavahetus juunisse. Terved ja elujõulisemad loomad saavad selle tegevusega varem valmis.
Kevadel sündinud tallede karvastikus püsivad tähnid augustikuuni.
Tekst: Vahur Sepp
http://www.ejs.ee/metskitse-karvastik-praegu/
Noorjahimeeste kursus
Viljandimaal toimus meeleolukas hirvejaht
Viljandimaal toimus 14. jaanuaril juba traditsiooniliseks saanud adrenaliinirohke hirvejaht.
Ürituse korraldasid MTÜ Nuia JSi jahimehed, kes võõrustasid koguni 115 jahimeest. Koguneti Nuia JSi tulevase jahimaja krundil Metsakülas.
Suurt huvi pakkuv hirvejaht
Hirvede asurkond on põhiliselt ja pikaajaliselt levinud just Lõuna-Viljandimaal, eriti Läti piiri ääres, kust need ka Eesti poolele paljunesid, mistõttu kogunetigi just sinna. Enamikul Kesk- ja Põhja-Viljandimaa jahimeestel on küll õnnestunud juba esimesi jälgi kohata ning mõned olid ka hirvi näinud, kuid jahti neile pidada veel ei olnud õnnestunud. Seetõttu huvi jahti pidada oli suur ning seda näitas ka rekordarv kohale tulnuid.
Kindlasti oli nii arvuka osavõtu põhjuseks ka võrratu jahiilm – maapind oli kaetud lumega. Keda aga ei näinud, olid metssead. Seega ei olnud meestel võimalust jahikirge endast välja lasta. Anname endale siiski aru, et isegi kui mõni jälg leitakse, ei ole meil õigust kõiki loomi küttida, sest peame suhtuma loodusressurssi mõistlikult ja jahti pidama nii, et see oleks jätkusuutlik ka tulevikus. Üks siga 1000 hektari kohta ei tohiks enam massiliselt seakatku levitada.
Jaht algas üllatusega
Hommikut alustati traditsiooniliselt just pasunameeste kokku kutsumise ja rivistusega. Avasõnad luges Viljandimaa JLi juhatuse esimees Priit Vahtramäe ja MTÜ Nuia JSi juhatuse esimees Marko Soots tutvustas kohalikke olusid, jahist osavõtu ohutustehnikareegleid ning selgitas keda küttida. Ka temale tuli üllatuseks nii rohke osavõtt, mis seadis seetõttu suurema vastutuse jahimeeste juhtimises ja arvestuste tegemises.
Nendele, kes polnud hirvejahiga kokku puutunud, anti teada, et hirv on väga-väga väle loom ja selleks, et teda tabada, tuleb julge ette võtta. Jahijuhatajal oli ka meestele varuks üllatus. Nimelt oli jälgede järgi sisse tulnud ka hundikari, mis tõstis meeste elevust ja soovi kütiliinile lähemale pääseda. Küsimusele, kes ei soovi hundijahti, ei tõusnud ühtegi kätt.
Hirvedele saluuti!
Nüüd võis jaht alata. Läti piiri ääres piirati sisse suhteliselt suur ala, mis aga meeste arvukuse tõttu oleks võinud veel suurem olla. Loomulikult olid kohale tulnud nii Lembitu JSi ja Kõo JSi jahimehed koertega kui ka kohalikud koerajuhid, sest ka nemad saavad järjest vähem metsas käia. Möödus kõigest 10 minutit, kui esimesed hirved olid lendu aetud. Selgus, et kolm hirve olid maganud tee äärest 100 meetri kaugusel.
Koer võttis jälje ülesse ja tema saatel hirved kütiliinis väljas olidki. Hetk veel ja siis see hakkas. Kuna hirv on väga väle loom, siis õnnestus neil esimesel ringil puhtalt pääseda. Laskude järgi võis arvata, et jahimehed lasevad saluuti, kuid hiljem selgus, et lasti ikka hirvi. Veidi hiljem leiti veel nelja hirve magamisasemed, kus oli terve perekond. Ka need aeti liikvele. Hirved jooksid kütiliinile ja juba anti teada, et pull on tabatud. Jahimees oli selle üle uhke. Jaht jätkus ja pauke oli palju.
Edukas jahisaak
Aeg möödus jahimeeleolus väga kiiresti, sest pidevalt oli põnevust, infot ja palju laske. Kui kõik vigastatud loomad olid ülesse leitud, lõpetati jaht ja suunduti kogunemispaika, kus ootas mehi juba soe supp, pirukad ning kuum kohv, mille olid valmistanud kohalik toitlustusasutus Mulgi Kõrts. Supiga jäid kõik rahule, sest see oli toekas kõhutäis.
Siis saabusid aga maasturitega kohalikud jahimehed ja selgus, et kokku oli tabatud kuus hirve, üks hirvepull, kaks lehma ja kolm vasikat. Seega oli hirvejaht korda läinud ning kohalik jahiselts sai ka oma miinimumlimiidi täidetud ‒ kusjuures väga hea soolise struktuuriga, mis on jätkusuutlikuks jahiks väga oluline.
Pidulik lõputseremoonia
Pärast lõunat toimus lõputseremoonia ,,Hirv tabatud” pasunahelide saatel, mida pillimeeste sõnul pole tulnud neil tihti mängida. Kütitud loomad rivistati viimseks austusavalduseks ülesse. Samuti kuulutati välja jahikuningas, kelleks sai MTÜ Lehola JSi jahimees Jaan Jaska, kes küttis oma esimese hirve ja lisaks uhke pulli. Küllap oli see tasu sügisel Viljandimaa JLi põdrajahi korraldamise eest.
Tunnustuseta ei jäänud ka teised kütid, kellele anti üle märk, mida nüüd auga kanda võib. Ära märgitud said: Lembitu JSi jahimees K. Kase, MTÜ Lilli JSi esimees V. Kask, Kärstna JSi jahimees Matti Kallas, MTÜ Abja JSi jahimees Rauno Matsi ja Kõo JSist Michael Seerman.
Lõpukõnes tänas Viljandimaa JLi juhatuse esimees MTÜ Nuia JSi väga toreda ja eduka jahi ning külalislahke võõrustamise eest. Tänusõnad tulid ka Kärstna JSi esimehelt H. Kallaselt, kes andis korraldajatele üle ka väikesed meened. Kõik osalised jäid rahule ja meestele teadvustati, et ühisjahid ei jää viimaseks.
Suured tänud hea ja eduka jahikorralduse eest!
Viljandimaa Jahimeeste Liit